Kirglise raamatu- ja lugemisesõbra kohustuslik kaaslane - Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos". See hariv ja informatiivne tagasivaade kirja ja kirjutamise, lugemise ja raamatute, raamatukogude jt mäluasutuste tekkimisele ja arengule on oluliselt paeluvam ja kergem lugeda kui samad teemad kunagistes ajalooõpikutes. Igasugused nimed antiikhämust kinnistuvad märksa paremini, kui neid serveerida Vallejo moel. Lisaks loob autor pidevalt mõnusaid sildu kaasaega, olgu selleks mõni tema uurimisretk põnevasse raamatukokku, mälestuspildid omaenda lapsepõlvest või huvitavad seigad filmidest ja raamatutest, mis haagivad temaatikaga.
Toon lühikese näite. Platon, vana tsensuurifriik, eks ole. Tema teostest ja tööst õpetajana rääkides jõuab autor välja 2011. aasta Louisville`i kirjastuse nuditud "Huckleberry Finni seikluste" ja "Tom Sawyeri seiklusteni", kus nigger on asendatud "orjaga". Või osasid lapsevanemaid pahandavate vendade Grimmide ja Anderseni muinasjuttudeni. Millele vastukaaluks kirjutas humorist ja kirjanik J. F. Garner 90ndatel "Poliitiliselt korrektsed unejutud". Lisaks üldine arutluskäik tänasest noortekirjanduse tsenseerimisest. Mida annab noorele lugejale või võtab temalt see, kui "kõrvaldada lugudest kõik, mis meile ebasobivana tundub"? Kas see jääb tal päris elus kogemata, säästab teda, aitab raskustega paremini toime tulla...
"Teatav ebamugavustunne kuulub raamatu lugemise kogemuse juurde; rahutuses on palju rohkem pedagoogikat kui kergendustundes. Me võime ju kogu mineviku kirjanduse operatsioonilaualt läbi lasta, allutada selle iluoperatsioonidele, aga siis ei selgitaks see kirjandus meile enam maailma. Ja kui me seda teed mööda edasi liiguksime, ei peaks me sugugi imestama, kui noored raamatute lugemise hülgavad ja, nagu ütleb Santiago Roncagliolo, pöörduvad PlayStationi poole, kus saavad maha tappa hunnikute viisi tegelasi, ilma et keegi selles probleemi näeks."
Kuigi uusi teadmisi tuli siit hulgim, siis ehk kõige üllatavam oli mu jaoks, et milline rabamine ikkagi Aleksandria raamatukogu täiendamise nimel käis, polnud sugugi "nunnu" see uute papüürusrullide hankimine. Üldse oli raamat, täpsemalt papüürusrull, tõsiselt defka kraam.
PS. Kas kellelgi on veel segased suhted selle pealkirjaga? Esimese hetkega keeruline aru saada, aga see võib ka minu probleem olla.
PPS. Siit saab ohtralt vihjeid raamatutele, mida järgmiseks oma lugemislauale hankida ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar