Fragmentaarium. Ja neid ma armastan.
Kummaline, et mõni autor püüab viimse detailini konstrueerida ammu surnud kuulsuse elulooraamatu - ja see ei anna sulle lugejana suurt midagi. Ja siis on seal teine autor, kes liigub väheste teadaolevate detailide vahel, visandab neid võrdlemisi vaba käega, lisab külluslikult omaenese fantaasiat, sekka omaeluloolistki. Ja see on hea.
See on tõesti hea.
VastaKustutaKusjuures, kui on iseloom, siis juba väikesest peale. Kes märkab, see juba väikesest peale. Kes tajub ja tunneb, see juba väikesest peale.
Öeldakse ikka, et väike protsent andekust, aga enamus on töökus. Olen mõelnud, et kas see selliste iseloomuomaduste juures ka töötab, et kui palju annab kõike seda õpetada, suunata, kui pole antud?
Õpetada vist eriti ei anna, mulle tundub...
KustutaSamas kui inimeses need tajud ja tundlikkus on olemas, aga näiteks keskkonna survel on olnud alla surutud, siis taasavanemiseks, meelte vabastamiseks võib küll kõrvalt suunamisest palju abi olla. Aga ikkagi, siis on see varem temas juba olemas olnud.