Tegin vist oma esimese katsetuse Hieronymuse sarjas ja pean tunnistama, et see oli vägagi meeldiv kogemus. Stig Dagerman äratas mu tähelepanu tõigaga, et ta sooritas enesetapu 31aastaselt (sic!), sest tal oli olnud mõneaastane loominguline kriis (sic!). Kui ma siin nüüd kiiruga õigesti vaatasin, siis see tema kirjutamiskramp oli vaevalt viis aastat, kui sedagi... Liiga kergesti andis alla, kahjuks... Kõnealune romaan oli tema viimane teos.
"Pulmasekelduste" tegevus toimub ühes Rootsi külakeses millalgi 1940ndatel aastatel, ühe päeva jooksul, pole vist tarvis täpsustada, et see päev on pulmapäev. Peretütar Hildur hakkab abielluma endast oluliselt vanema kohaliku (pealtnäha) rikka lihunikuga ja see tähtis samm käivitab omakorda sündmusteahela, milles paljastub - nagu ikka! - ohtralt saladusi, patutegusid, suuri unistusi ja soove.
Autori mõistukõnelised vaheletorked on veel omaette nauditavad.
Tegelased on värvikad, juhtub palju ja hoogsalt. Kusjuures kui hoolega vaadata, siis väga palju sellest esmapilgul väga kirjanduslikust ja seikluslikust tundub viimaks suisa tõepärane ja päriseluline. Kui raamatu viimane, justkui eraldiseisev peatükk peaks olema Dagermani elulooline lapsepõlvekirjeldus, siis me muidugi mõistame, et elu on suurem kui kirjandus...
"Sa võtad, mis sul on."
PS. Ma ei saanud päris täpselt aru, mis asi selle plastikuga siin oli. Seda oli nii otseses kui ka ülekantud tähenduses, korduvalt. Samas kas sel ajal sai see juba teemaks olla... Vaat ei teagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar