Nuga tulle / Arvola

Selle lugemisaasta lõpetan jaanuaris ilmuva raamatuga, mida lugeda küll tahtsin, ent sama palju ka kartsin - et ehk jääb kuidagi kaugeks ja võõraks, ikkagi ju rahvakild, kellest suurt ei tea. Või olgem ausad, üldse ei tea - kveenid. Põhja-Soome aladelt Põhja-Norra paremat elu otsima liikunud rahvas, kelle keeles (küllap siis ka kultuuris) mõjutusi soome, saami ja norra keelest, lisaks ei saa unustada Venemaa lähedust. Triloogia esimese osa tegevus algab 1859. aastal, seega loomulikult oli hirm, et kisub ehk ajalooõpikuks kätte.

Asjatu mure. Jah, uued teadmised ja justkui möödaminnes puistatud argised detailid igapäevaelust annavad tunnistust autori põhjalikust eeltööst (huvi teema vastu on tal isiklik, sest raamatu peategelane Brita Caisa on tema esivanem). Teisalt jookseb lugu hästi, kõik head eeldusedki selleks olemas: kange iseloomuga, sirgeselgne kaunis naine, kellel kätes jõud ja vägi, kuid kes ajastu kaanonite vastu eksinud, saades kaks last erinevate meestega, olemata abielus. Lugu algab kodukülast lahkumisega, pärast neljal nädalal kiriku häbipingis olemist. Trotsi on palju, sest:

"Ma sain vihaseks. Nii kirikuõpetaja peale kui ka mõne mehe peale, kes kirikupingil minu eest palvetas. Kui ma tean väga hästi, mida nad on üritanud, niipea kui on joonud ja päike ei paista. Seal nad istusid, nii süütud. Ja mina seisin püsti ja olin süüdi, ja ma sain vihaseks, sest keegi ei vastanud mu pilgule. Nad lasid mul seal ihuüksi seista."

Nüüd on Brita Caisa teel Pykeijä poole, kus veed peaks olema kala täis ja ehk mehekandidaategi:

"Tööd tehes kavatsen tutvuda vallaliste kaluritega. Uurida välja, kes püüab usinasti kala, kellel on võlgadeta paat, kes ei raiska kogu raha märjukese ja totruste peale, kellel on lehm ja hea lauluhääl ja ilus nuga. Kui ta on lisaks veel kena mees, võin temaga abielluda."

Naise ja suure armastuse lugu. Lühikesed, aga väga tugevad peatükid. Pikalt heietada oskab igaüks, aga katsu sa oma sõnum lühidalt ja selgelt ära öelda, Arvola oskab mu meelest. Nimesid on palju, nende kirjapilt varieerub (sellest ka järelsõnas). Palju on sõltumist hooajatöödest, ilmaoludest, sellest ka edasi-tagasi liikumised ja külge hakanud ja segunenud võõrad kombed. Erinevad uskumised ja rahvatarkus on veel omaette põnev teema siin. Lõngajupid, üle ukseläve astumine, maavaimudele pudru viimine, ristide tegemine jms.

Kuigi ajastu pole päris sama, geograafiline asukohtki mitte, siis minu jaoks viskas sisse kergelt kristiinalauritsatütrelikku õhustikku ja olles õrnas eas selle triloogiaga üles kasvanud, siis muidugi sobis "Nuga tulle" mulle hästi. Kahju vaid, et järgmisi osi kohe otsa ei saa lugeda.

Kogu raamatu kõige kuldsem mõte: "Inimene peab teadma, mida ta valib."

PS. Kveenidest ja külaskäigust sinna on teinud huvitava reisikirja Rein Sikk 2011. aastal:

https://epl.delfi.ee/artikkel/51297159/kveenid-kas-uus-voi-vana-rahvas-euroopa-kaardil