Saan nüüd öelda, et olen tänavu ühe eneseabiraamatu läbi lugenud. Kas abi sain, on esialgu ebaselge. Lugeda oli siiski tore, jutt eluline ja arusaadav. Käsitletavaid teemasid palju. Lisaks hädavajalikule õpetusele, et millistel meestel võetakse Tallinna-Tartu maanteel suhu ja millistel mitte, räägitakse niisama elust, laste kasvatamisest, ettevõtlusest, sportimisest, reisimisest jms. Rauda olen varem ka lugenud, ootuspäraselt lobe kraam.
Kui millegi üle kurta, siis ma vist oleksin eelistanud teistsugust vormi. Praegu oli selline kahekesi loba-loba, mis siis hiljem transkribeeritud. Näiteks vestlusõhtuna või lihtsalt kohvitassi taga kahe sõbra kohtumisena (ja mina kärbsena seinal pealt kuulamas) väga viis pluss formaat, aga raamatus jäi veidi nõrgaks. Nagu vabas vestluses ikka, siis tahab vahepeal fookus kaduda ja tekivad kordused jms.
Samas, mõni mõis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar