Minu käest võib Vadi kõigi proosaraamatute kohta küsida mida tahes, ega ma paar kuud hiljem enam nagunii ei mäleta miskit täpsemalt 😂 Tean, et lugeda on olnud neid kõiki ladus ja mõnus. Inimesed on lihtsad ja... inimlikud, meiesugused. Elud ja lood hargnevad ja põimuvad. Loed ja sul on tunne, et autoril endal oli ka mõnus seda kõike kirjutada. Ilmselt pupsus vahepeal korralikult naerda, nii et sõrmed ei saanud klahvidele pihta. Või siis istus arvuti ette, et kirjutab paar lõiku, naine ka juba hüüdis, et mine too puid ja tee tuli ahju, aga Vadi vastas, et ei saa, peab enne Viktori ja Hugo lood kirja panema😂
Sest meist igaüks tunneb küllap paljusid neist karakteritest. Peategelase nõrga südamega ema, kelle süda viimaks hoopis eriti tugevaks osutub. Juliuse-sarnast naabrimeest, kellel on samuti just selline naine nagu raamatus. Mitmenaisepidajast Pašat oleme kindlasti ka kohanud, sellistel tüüpidel on enamasti lapsigi ridamisi järel. Kerli-sarnaseid fanaatilisi uute asjadega kaasaminejaid niisamuti, olgu selleks veganlus, prügi sorteerimine, mahetoit vms. Palja tilliga sekspert Kaur, kes küll vist tugev vaid teoorias, ent esines äärmiselt veenvalt. Hull onu, kelle hullus kardetakse olevat nakkav. Ja nii edasi.
Tähendab, et siis nii lihtsad ja tavalised inimesed, et mõjuvad suisa eriliselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar