Alustuseks: kui sa (mingil vaid sulle teadaoleval põhjusel) otsustad selles elus lugeda vaid ühe Ukraina-teemalise raamatu, siis ma usun, et see võiks küll olla see raamat.
Ma saan aru, et Ukrainat tuleb meile nüüd päris pikalt nii kirjanduses, filmilinal kui teatris. Ja see on ju alles algus, sedasorti looming jõuab meieni pika viitega. Küllastumine on kerge tekkima. Lisaks kipub neil puhkudel teravalt esile autori enda meelsus. Viimane saab tänapäeval olla vaid must ja valge, vahepealseid toone ju ei ole. Ka siinne raamat algab terava vastasseisuga: venemeelsus vs. USA ajupesu. Hullud ja päriselt eksisteerivad äärmused mõlemad. Aga ütlen ette ära, et see ei ole raamatus esil, eks taustal tiksub muidugi.
Selle raamatu suurimaks väärtuseks on lihtsa inimese lihtne elu. Põlvkondadevahelised suhtlusmustrid, argine olme - aed, köök, käsitöö. Paraku ka sovetliku asjaajamise ja korruptsiooniga vürtsitatud igapäev, mis on eriti visa muutuma. Kuna autor on emigreerunud 15aastaselt Chicagosse, siis ühest küljest on tal küll olemas taustsüsteem, teisalt on ta piisavalt kaua juba ära olnud, et esivanemate juuri otsima minnes vaadelda kohalikku elu värske pilguga. Seega kergelt nagu minusarjalik lugu, ent mahukam ja põhjalikum. Ja piltideta, mis mulle meeldib :)
Nii et julgen soovitada. Ja soovitangi, sest ma mõistan, et minusuguseid kahtlejaid (kas seda lugeda või mitte) on ilmselt veel. Selle ilmudes jäi kuidagi õhku, vähemalt minu jaoks, et mis asjaga täpselt ikka tegemist on. On see seltsimeeslapselik jutustus? On see pigem romaan? Või reisikiri? Liiga vähe selgitustööd :) Saan aru küll, et võõrkeelset autorit on keeruline siia telesse ja raadiosse saada, tubli, et esitlusele siiski õnnestus ta kohale tuua. Ja ka tõlkija Annikky Lamp (kiitus tõlkijale, vaheta ametit, palun!), kes võiks raamatu reklaamnäona järgmisena laual olla, on piisavalt hõivatud, aga ma ei tea - tehke midagi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar