Äärmiselt põnev ja filmilik lugu saksa okupatsiooni ajal tegutsevast poistekambast Oslo töölisrajoonis. Ühelt poolt palju olmelist (Jacobsenile omase nüansirikkuse ja detailsusega), teisalt kisub kohati lausa spiooniromaaniks. Tegelasedki selleks viimaseks kõik sobivalt olemas - vahendajad, hangeldajad, saatuslik naine, haihtujad jt.
Lugu on karm, aga samas pandud kirja nii, et kannatab lugeda küll, ehk vaid paar kohta, kus hakkas kuskil sügavas kriipima ja oli tahtmine kurta, et no miks küll, stopp, Jacobsen!
Hoopis keerulisem mu jaoks oli siinne eetiline pool. Kuni poiste eesmärk on ellujäämine, on kõik mu jaoks arusaadav. Isad kaovad, emad murduvad või on muidu segaduses, õed-vennad vajavad süüa, sooja tuba, kantseldamist. Suureks saamine tuleb varem ja kiiremini kui tavaoludes. Kättemaksu osas võin õlgu kehitada, nentida, et võib-olla mõistan seda, aga takka ei kiida, ent edasine... vaat sellega oli keerulisem kaasa minna. Näiteks ühes villas mingi laamendamise intsident või... aga sellest ma ei saa ette ära rääkida. Igatahes mingi hetk ei olnud kõne all enam soe tuba, talvepalitu või nälja kustutamine ju. Jäingi praegu mõtlema, et varasemad samalaadsed lugemised on näidanud tõsist vaesust ja nälga ja hättajäämist, siin tegelikult libiseti sellest kergemalt üle. Milleks siis edasised vargused, üha suuremahulisemad...? Oli see lihtlabane ahnus ja "süües kasvab isu"? Või sotsialisti märg unenägu? Samas eks hea raamat peabki ärritama.
Keerulisele ajale ja rasketele oludele vaatamata on siin ka suhete inimlikum pool: esimesed armumised, perekondlikud suhted ning vastutustunde ja aumehelikkuse tekkimine. Sisuga võrdselt tähtis on ka vorm. Lohisevaid kirjeldusi ei ole, lugu antakse edasi tegelaste dialoogide kaudu või nappides ja väga selgetes stseenides ilma liigse jututa. Sellest ka see filmilikkus. Ja lauseehitus - täielik maiuspala mulle! Pidev rütmivahetus keset lauset 🥰
---
Pealkiri "Vääritud" - kuidas seda mõista? Alguses mõtlesin sinisilmselt, et see on hinnang poiste tegudele. Võimalik. Aga võib ka olla, et siin on vihje hoopis tollal levinud sõnakõlksule "sinust küll asja ei saa", mida laususid vanemad lastele, õpetajad õpilastele, vanemad lapsed noorematele... Selle teadmisega sirguti ja astuti homsele vastu. Kas selles mõttes vääritud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar