Glükoosirevolutsioon / Inchauspe

 Nojah, nojah, nojah... Kuna see raamat on RR 2023. aasta müügiedetabelis number üks, siis ma pidin ju lugema. Kas ma ootasin mingit imet? Natuke ikka, nagu iga raamatut avades :) Kuigi kui oled veidi ilmas elanud, siis saad ju mõistusega võttes aru küll, et mis puutub toitumisse, siis imesid pole olemas. Uuringuid võib teha ja väita mida tahes, aga kõik sõltub, mis nurga alt parajasti uurida. Üks aasta öeldakse, et tume šokolaad on kasulik, teine aasta, et üks jama puha. Üks aasta öeldakse, et pokaal punaveini (ei mäleta mis aja peale) teeb nii palju head, siis varsti aga, et alkohol on alkohol. Või siis magusast kõneledes. Meil on n sorti suhkruid ja aastate jooksul on igasuguseid jutte olnud, et milline neist ikka kõige "tervislikum" on. Siinne autor glükoosipiikidest kõneldes ütleb aga, et suhkur on suhkur, olgu ta valge, pruun, kookosest, agaavist, mee kujul või milline tahes. Hästi paha on ikkagi. Ja kui keegi toob argumendina välja, et näiteks mesi sisaldab palju antioksüdante, siis (ma küll ei mäleta, kas oli see supi- või teelusikatäis, pole raamatut käepärast) on võrdne pooles mustikmarjas sisalduvate antioksüdantidega. Nii et kui sa pead magusat sööma, siis söö neist millist tahad, määravaks olgu sinu enda maitse-eelistus. 

Siinse raamatu võluvits on söömise järjekord. Roheline esimesena, siis valgud, lõppu süsivesikud + magustoit kindlasti toidukorra otsa, mitte näiteks mõne aja pärast eraldi. Nõks peale söömist võiksid end natuke ka liigutada, 30 kükki või kui töötad rahvarohkes kohas, siis lähed vetsu kraanikausi najal kätekõverdusi tegema vms (nüüd ma tean, miks mõnes kohas need kraanikausid kahtlased konkavad). Võib (ja ilmselt ongi) ju täitsa õige jutt olla, aga selleks ei peagi vist teadlane olema, et aru saada, et kui ma esmalt vohmin köögivilju, siis puhtfüüsiliselt jaksangi ju vähem liha-kaste-kartulit suust sisse toppida. Ja kui nüüd ka desserdi pean kohe otsa sööma, siis... no seda ei mahugi eriti. Ja kui ma pärast sööki veel veidi end liigutan ka, siis...

No ja kui sa ikka ei suuda õiges kohas suud kinni hoida ja käsi haarab mingi jama järele, siis kulista aga mõni minut enne suu toitu täis toppimist äädikavett (mitte seda äädikhapet, millega vetsupotti puhastad, vaid neid igasugu teisi, õuna-, riisi- ja mis iganes äädikad need meil olemas ongi). Mul on tunne, et seegi on juba ammu levinud teooria, ei midagi uut. 

Kusjuures üks vahelepõige siia. Guugeldasin selle teemaga seoses ja sattusin Levini mingist raamatust pärit soovituste peale. Äädikad tegi ta maha (õunaäädikas siiski oli hea asi), aga lisaks torkas silma, et püreesuppe soovitas. Siinne autor, vastupidi, püreestamisi ja "smuutitamisi" ei kiitnud, sest see lõhub  viimasedki kiudained ja alles jääbki valdavalt kurjajuur glükoos. Ja siis ma leidsin sellest artiklist veel, et puljong on no kohe päris paha asi (olgu, pärast operatsiooni mao tööle saamiseks on hea, muul ajal küll rasvane ei) ja kui sa tõesti tahad oma supi jaoks keeta päris puljongit, siis võiksid esimese ehk kõige rammusama leeme ära kallata... tule taevas appi! Nii et te saate nüüd aru, miks mind kõik need raamatud ja artiklid ajavad lihtsalt segadusse ja seepärast ma neid enamasti ei loegi :)

Veel üks segadust tekitav tõik: kui tihti siis ikkagi süüa? Siinne autor näis soosivat vähem toidukordi (vahepaladele raudne EI), kuigi mingid teooriad kiidavad just sagedamini ja vähem söömist. Mine võta siis kinni :) Elamine on kahjulik, peab jätkuvalt möönma.

Tuli nüüd palju torisemist (ilmselgelt on mul kõht tühi ja ma olen kuri), aga tegelikult ega ma raamatut maha tee, ma olen lihtsalt veidi väsinud pidevalt muutuvatest revolutsiooniliselt tarkadest nõuannetest, mis tihtipeale üksteisele risti vastu käivad. Lugeda võib kõike, aga eks oma tõde tuleb sealt ikka ise välja noppida. 

Oot, ma pean veidi veel vigisema. Kaks asja, luban, siis on kõik. Need ameerikalikud ülientusiastlikud imelood stiilis "mu Glükoosijumalanna kontole kirjutas John ja tal oli seni niimoodi ja siis ta tegi mu soovituste järgi naamoodi ja pärast ta kirjutas uuesti ja tal on nüüd kõik hästi ja ta elu on imeline" jne, jne. Õujee, mul on tõesti hea meel Johni pärast, aga sedasi kümnete inimeste "imelisi" lugusid lugedes läheb mu vererõhk veidi lakke :)

Teiseks tekkis mul poole raamatu pealt kuri kahtlus (aga ma olengi keskmisest paranoilisem), et see raamatu alguses mainitud imeriist (vist võiks seda nimetada glükoosimõõturiks), et kas ehk peaks see raamat olema "osavalt" varjatud reklaam ja kiidulaul teatavatele diagnostikavahenditele? Et ma loen, kuidas glükoosikõvera tasandamine lahendab kõik mu kehalised vaevused ja siis on ju siililegi selge, et ma tahan ju endale ka seda mõõturit! (Ma igaks juhuks rõhutan siinkohal, et ma ei kahtle, et sellised vahendid on diabeetikutele hädavajalikud.)

Lugege, aga säilitage kaine mõistus!