On aeg raamatuaasta kokku võtta - mu lemmikinventuur!
Lubadust tänavu oluliselt vähem lugeda (täpsemalt 52 raamatut aasta peale) ma pidada ei suutnud. Siiski-siiski, lugesin vähem kui mullu, olen uhke selle üle. Kokku käis lugemislaualt läbi seisuga 5.12 122 raamatut, 7-10 ehk lisandub veel selle aastanumbri sees. Täiendus: lõplik seis 131 raamatut. Tänavu olen veidralt helde olnud oma hinnetes, seega viieka teeninuid on Goodreadsi kohaselt koguni üle 60. Endale on küll tundunud, et hirmus palju vigisemist on olnud, aga ju siis käib see hindamine mul kahel erineval tasandil. Ometi kõiki neid ei pea ma parimatest parimateks, selle valiku olen jooksvalt Instagramis teistel alustel teinud. Täna on see päev, mil vaatan sellegi kriitilise pilguga üle. Ühtlasi võib siit lugeda välja ka viimase minuti kingikotisoovitusi, sest pean tõdema, et maitse on endiselt võrdlemisi seinast seina, ehk vaid ulme ja krimi ja päris pehmed naistekad jäävad siit välja.
Sarjas "Punane raamat" oli mitu lemmikut: Abgarjani "Simon" ja mõlemad nobelisti Annie Ernaux´ raamatud, ehk siis "Koht" ja "Aastad". Täiesti eristuva stiiliga ja imelise tõlkega. Ajalugu, pere lugu.
Sari "Moodne aeg" andis samuti aastasse oma panuse, lemmikuks osutusid Conde "Mangroovi ületamine". Kariibi kirjandusest ei tea ma peaaegu midagi, seega vajalik lektüür. Keel taas suurepärane, Guadeloupe tegevuspaigana omaette väärtus. Sisu poolest omamoodi Nipernaadi ja Pasolini "Teoreemi" kombo. Teine lemmik sarjas oli Julie Otsuka "Buddha pööningul", kus ühise hääle said eelmise sajandi alguses Jaapanist kirja teel USA-sse tellitavad pruudid. Unistused, lubadused vs. reaalsus.
"Loomingu raamatukogust" on jäänud sõelale Krisztina Toth "Piksel" oma justkui eraldiseisvate lugudega, mis ometi moodustavad lustaka terviku. Tõsi, LR kategooriasse võib veel miskit lisanduda, sest olen mõned siiani sõelale jäänud numbrid jätnud lugemata (sest need istuvad reisikohvris). Hetkel (seisuga 30.11) on "kahtlusalused" veel Fortier` "Paberlinnad" ja Teffi "Mälestusi Leninist ja Rasputinist". Mõlemad nii autori kui ka tõlkija pärast.
Sarjavälisest kraamist näikse mu südame olevat vallutanud ikka skandinaavlased. Eriti siis, kui nad on mängu toonud kirjanduse ja/või kirjanikud :) Meenuvad kohe Elin Cullhedi "Eufooria" Sylvia Plathist, Tove Ditlevseni autobiograafiline "Kopenhaageni triloogia", Nina Lykke eluline ja ühiskonnakriitiline "Ega me siin lõbu pärast ole", Johanna Venho "Sügisraamat" Tove Janssonist ja Daniel Bergmani "Süda", kus tema enda tervisele ja filmimaailma armastusele lisanduvad ka suhted isa Ingmar Bergmani ja ema Käbi Lareteiga.
Skandinaavlastega jätkates, ent kirjutavate inimeste tõusudest ja mõõnadest kaugenedes, meenuvad veel: Hanna Brotherus "Mu ainus kodu" kehast, perekonnast, kodust, tantsust... Karin Smirnoff "Meie vennaga", mis lahkas külaelu ja sealsete elanike suhteid, seda võrdlemisi kirjavahemärgi-vaeselt (ainult punktid!) ja suurtähtedeta. Või siis Annette Bjergfeldti "Palermovej ülemlaul" - täiesti omaette klass! Ja kuna B. on septembris valmis saanud ka juba uue romaaniga, siis... ootame-ootame! Loomulikult ei saa ma unustada ka Jari Järvelä kõmu tekitanud raamatut "Aino A." Aino Aaltost.
Eluloolise kraami poolelt tasub ära märkida Daniel Vaariku "Vapilõvi" Kersti Kaljulaidist. Ma ei uskunud, et tahan seda lugeda, aga vaat näed - tahtsin, lugesin ja meeldis.
Reisikirjade alla võiks liigitada kodumaiste jalgratturite "Ehh, uhhuduur 20" raamatu, milles meeste turjadele lisandunud aastad on pannud neid ka elu ja vananemise üle mõtisklema, aga siiski jah, nimetagem seda reisikirjaks. Otsapidi reisikirjanduse (samas on palju juttu kirjandusest, toidust, aiandusest) alla võiks liigitada ka Francis Mayesi "Üks paik laias ilmas".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar