Imeline leid novembrikuisele (kuigi raamatu tegevus augustikuus) Hiiumaale. Rahulik, õrn, vaikselt kulgev, pikitud paljude arukate mõtetega. Viimast näitab mu meelespeade hulk, kuigi tunnistan, poole raamatu peal loobusin - no ei jaksa kõiki häid kirjakohti ära märkida.
Venho on 1991. aasta augustikuus Pellinki saarestikku asetanud noorukese Maria, kelle iidoliks on Tove Jansson. Põgusalt kerib end lahti Maria ema haigus ja lõppenud suhe Attega, ent see liin on napim ja pigem tagaplaanil. Peategelane on siiski Tove, kes on Tootiga saarel nende saareelu kokku korjamas. Igavikuline viimane. Viimased päevad, viimased asjade sorteerimised. Pakkimine.
Seekord ei ole see hooaja viimane, vaid läbi kumab p ä r i s viimane. Sellel on juures nukruse maik, samas ka meenutuste ja mälestuste maik. Läbi selle saab lugeja kuulda ka Tove enda loo.
Ma ei tea, kas ja mida uut pakub see raamat Tove Janssoni ja tema loomingu andunud austajale. Mulle pakkus, palju. Võib koguni juhtuda, et suudan kunagi muumid uuesti lauale tõsta. Novelle olen pisteliselt siiski lugenud ja siinsetest lugudest tulid mitmed taas meelde.
Igatahes hästi mõnus ja rahulik lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar