Minu kallimad

Ka täna läksin kinno ajusid tuulutama, menüüst valisin ikka, üllatus-üllatus, doki. Ja ma kiidan, päriselt kiidan.

"Minu kallimad" vaatleb kolme paari, kellel midagi on suhtes puudu. Või väljendasin ma end nüüd valesti, sest mõni neist usub ehk hoopis, et tal on nii palju armastust, et seda ei saa jagada vaid ühele inimesele, oma elukaaslasele/abikaasale.

Ma ei ole taustaga end kurssi viinud, ei tea, kaua filmitegijad neid paare jälgisid, aga mulle kui vaatajale paistis ekraanilt vastu pikk ja põhjalik töö. Esiteks, et neis suhetes jõudis tekkida areng ja liikumine. Teiseks, et oli näha, et asjaosalised jõudsid kaameratega harjuda. See viimane on hea doki üks olulisi eeldusi mu meelest. Kuniks kaameraga veel arvestatakse, oma käitumist korrigeeritakse jms tehakse, ei ole asi usutav. 

Hästi ärritav ja valus vaatamine. Kujutan ette, et need iga konkreetse suhte polüamootorid ise uskusid, et kõik on tehtav ja korraldatav, aga mu meelest haiget said lõpuks vist küll kõik kuus. Olgu, Kay osas ma ei ole kindel, tema käitus natuke nagu... passiivne ja süüdimatu hurmur. Alguses tundus, et tal on peas kõik läbi mõeldud ja selge, ent hiljem lasi ta ikkagi teistel otsustada, vastutada, valida, umbes nii, et mina olen õrn ja armas õiekene, jagan kõigile naistele armastust ja teie vaadake ise, kuidas selle kõige juures oma elu elatud saate :) Tema abikaasa Beate oli võrdlemisi sümpaatne ja arukas, kuidagi kainelt kaalutlev ja sirgjooneline. Aga üksi sa seda vankrit lõpuni ikkagi ei vea. Laiali nad läksid ja oma keerulistele otsingutele suundus viimaks ka tema, proovis naist, proovis noort poissi ja ilmselt proovib tänaseni end leida.

Teine paar, Marianne ja Sven, oli selline... paigal tammumine. Oli näha, et Marianne oli täiesti õnnetu ja rahulolematu selles suhtes, sokkideni armunud Kaysse. (tuletan meelde, et Kay oli see vastutustundetu ja passiivne tüüp) Sven, kes käis Saksamaale tööle, kannatas selle jama käes ikka algusest peale. Tõsi, eks ta väheke selline krampis ja tuim tükk oli, aga raha koju toomiseks sobis küll. Ja mida iganes Marianne ja Sven oma pere (neil olid lapsed, need tundusid veel kõige enam kannatavat, üks neist vihkas ema Kay pärast) ja suhte nimel lubasid ja tegid, siis Marianne murdis korduvalt sõna ja no need näoilmed... oli näha, et see endine pereelu kohe kuidagi ei passi. Filmi lõpus läksid nad Sveniga kahekesi ära Saksamaale, eesmärgiks ilmselt seda suhet lappida. 

Kolmas paar oli lihtsalt segaduses kooslus. Naine oli selline ora tagumikus tüüp, kes jooksis mööda tantralaagreid ja mingeid uhhuu-jutu puhujaid, kord tahtis last saada, siis ikka ei tahtnud jms jutud. Hästi segaduses inimene, kes peaks esmalt ilmselt mõne aasta enda sisse vaatama, hoiduma igasugustest suhetest, kuni ise endast aru ei hakka saama. Elukaaslane oli tal selline ärpa poisiohtu tegelane, kelle puhul ei saanud päris täpselt aru, kas ta oli algusest peale kõikuv tuulelipp või oli selliseks muutunud selles konkreetses suhtes. Käis püüdlikult laagrites ja uhhuutajate juures kaasas, aga ega see päris tema jaoks ikka ei olnud. Filmi lõpuks nad natuke nagu olid koos ja samas päris nagu ei olnud ka. Mehel oli mitu sügava depressiooni perioodi juba olnud, lisaks proovis ta erinevaid religioone mormoonlusest kuni õigeusuni. Ilmselt otsib end tänini.

Loo moraal? Vaadake filmi ja leidke see ise.

Aga film on tõesti hea ja ma tõesti soovitan.