Autori taustast: Marianne Suurmaa on kirjutanud kümmekond aastat tagasi "Minu Saksamaa" ja oli oluline osaline ka mõni aeg tagasi valminud dok.filmis "Minu kallimad". Nagu taibukas lugeja eeldada võib, siis saavad siin raamatus mõlemad teemad kokku, mõneti võib seda võtta ka järjena Saksamaa-raamatule, aga mitte ainult. Saksamaad on siin vähem, Eestit (Sänna, Rõuge, Võru...) tundub rohkem olevat.
Kirjanduslikust küljest raamat suurt elamust ei paku, kohati oli ränk läbi närimine, aga - ma rõhutan! - ega peagi. Minu jaoks oligi see pigem antropoloogiline tutvumisretk. Ja ses osas pakub raamat tohutult mõtteainet, kurvaks teeb muidugi ka. Muuseas, ka film tegi. Siingi raamatus oli huvitav enda kõikuvaid emotsioone jälgida. Naisest oli mul harva kahju, ma võtsin ka kõige keerulisemaid hetki tema elus tundega, et see on tema valik. Vahepeal oli mehest kahju, siis jälle ei olnud ka. Hästi palju oli lastest kahju, aga päris lõpuks polnud ma selleski enam kindel. Ega vati sees hoituist ja mingi üldise ühiskonnas aktsepteeritud kaanoni järgi kasvanuist võivad ka tulla segaduses ja katkised hinged. Garantiid ju kaasa ei anta. Elukooli said nad igatahes varakult ja võimsa. Põnev oleks aastate pärast nende meenutusi lugeda.
Praegu ma ütleksin, et film oli sügavam mu jaoks, samas avas raamat natu-natuke siiski tausta (näiteks lapsed, arusaadavalt, figureerisid filmis minimaalselt), kokku kõlasid need hästi. Kogukonnaelu sasipuntra harutamine oli siin pinnapealsem (arusaadav, kes see ikka herilasepesa torkida tahab). Kunagi meeldis mulle taanlaste film "Kommuun", vist oli Linnateatris ka lavastus, seegi väga hea. Minu jaoks võõras elu, kindlasti ei sobiks, aga mõtiskleda inimloomuse üle, et miks teda sinnapoole tõmbab, mida loodab sellest saada ja milline on kohtumine reaalsusega, seda on põnev vaadata ja lugeda.
Lugemist ei kahetse, kui te nüüd küsite.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka