Kui ühe sõnaga iseloomustada, siis... kosutav.
Looduskaadrid. Saate aru, need olid nii Eesti, et kohe olid.
Sepamaa maja ja interjöör ja EMK enda väljanägemine jällegi nii Taani kui Taani.
Ma kadestan neid fenomenaalse mäluga inimesi, kes pärast filmi/etenduse vaatamist suudavad tsitaate peast vuristada. Kuigi. Äkki nad ei suudagi, nad on hoopis vaikselt filmi või etenduse ajal need üles märkinud. Njaa, võimalik. Igatahes siin oleks materjali olnud mõnuga.
Ühe mõtte võtsin kaasa. Rasketest aegadest. Põhimõtteliselt ei ole ühegi aja kohta öeldud, et see oleks kerge. Alati on ajad rasked olnud. Ja kui nüüd mõelda, siis tõesti, nii ongi... Järelikult tuleb mõtlemist muuta, "praegu ongi raske aeg" ei vii sind kuidagi edasi, kas pole.
Valetasin. Ühe mõtte, või siis pildi, võtsin veel kaasa. See lapselastega pärnaõite korjamise episood oli imeline. Et keegi on kasvatanud sellised neiud. Kelle mõte on nii ilus ja selge. Ja kes oskavad märgata ja tunnustada. Ebareaalne.
Kunstitargemad inimesed on kõnelenud, et omal ajal tekitas EMK elavat arutelu (võimalik, et ka teravamaid ütlemisi) sellega, et teenis oma kunstiga raha. Tegi tellimustöid. Tal läks koguni päris hästi. Ai-ai, päris kunst ja päris kunstnik on ikka ju see, kes teeb vaid näituse jaoks ja muuseumi hoidlatesse. Ja siis käib, käsi pikal ees, nurudes raha. Põgusalt puudutab seda teemat ka filmis.
PS. Plaanisin teha täna tõsise dokupäeva, suisa kolm oli sihikul. Aga kui ma esimese ära vaatasin, siis leidsin, et ei, ma ei taha täna neid teisi sinna otsa, ma tahan koju minna just selle tundega, mille tekitas see film.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka