Protseduur

 

Ma enamasti püüan mitte libastuda nende filmide otsa, kus mõni kõrgelt hinnatud, palavalt armastatud, super-megastaar mängib, aga kuna keegi tark lubas filmitutvustuses, et kui sulle on meeldinud* "Kurbuse kolmnurk", siis võiks "Protseduur" ka meeldida, ja no et ikkagi satiirifilm ja kõik need muud jutud. Kõlas hästi. Idee üle ju ka ei saa nuriseda, naisel oma kehaga pahuksis olemine ja Hollywoodi ilu- ja nooruse kultus on hea materjal küll, mille üle hambaid teritada. Eriti selle taustal, kui loed ja vaatad vahel, mida kõike endale sisse süstitakse ja süüakse.

Mõned suured plaanid olid ägedad, nõustun, aga see oli ka kõik. Muus osas lihtsalt üksteise otsa laotud stseenid, loojutustust peaaegu ei olnudki. Või samas... ma ju pole õudukate vaataja, äkki nendes filmides ongi olulised vaid võimalikult võikad kaadrid? Ja kui siis film jõudis veel sinnani, et hakati lihtsalt räigete lahtiste haavade, vere plärtsatuste ja süstaldega vehkima, siis... no ma ei tea. Venitamist oli ka kõvasti, eriti lõpus. Täiesti vabalt oleks võinud 15-20 minutit lõpust ära jääda. Nagu üks teine suvehiidlane väljudes märkis, siis suurim rõõm filmist oli selle lõppemine. Nii oli. 

Positiivse poole pealt tasub ka ära märkida, et keegi enne lõppu ei lahkunud. Olen lugenud, et seegi pidavat olema muidu tavaline. Aga nii mitmeski kohas pilgu ekraanilt pööramine oli küll sage, eks ma isegi tegin seda :)

Kinos käigu suurim elamus oli väljumisel maja peale äraeksimine, tekkis korraks kahtlus, et see rõve film jätkub :)

Tulevastele filmi vaatajatele soovitan tungivalt eelnevalt manustada pudel või paar veini, usun, et siis on täitsa lõbus vaadata.

* Tarvilik mõttekoht, sest eks ma ise ka vahel ütlen mõnele väga reipalt, et kui sulle meeldis üks või teine raamat, siis sulle meeldib kindlasti see kolmas ka.