Nagu oleks kokku saanud Solsidan ja Õnne 13. Heas mõttes siis. Turvaline, õrnalt küll etteaimatav (aga mis siin filmi-teatri-raamatuilmas siis ei oleks), ent siiski veenev, eluline, lõbus.
Algustseen Ivo Linnaga muidugi kümnesse. Nii see ju käibki.
Üldse, kogu see teemakäsitlus hirmus hea ajastu peegel. Mõnekümne aasta pärast võime (või mõned meist) vaadata ja meenutada, et tõesti-tõesti, olid sellised ajad...
Positiivseid üllatusi oli. Näiteks viimaste aegade palju kirutud Valge Tüdruk. Kinolinal väga veenev. Või siis näitlejadebüüdi teinud naaberküla mees, kelle puhul esiotsa küll mõtlesin, et no miks ta muudkui muigab, nagu naudiks ennast, kes siis sedasi näitleb, aga tegelikult sellesse musta ja üle võlli huumoriga opaka piloodi rolli sobis oivaliselt.
Teised, näitlejatena juba tuttavad näod, olid ootuspäraselt suurepärased.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka