Einoh, ikka tore vaadata, miks ta siis ei ole. Ütleme nii, et päris "appi, kui äge film!" ei karjataks, aga kui mul oleks kombeks koduste tegemiste taustaks telerit mängitada, siis kanalit ei vahetaks.
Mingid vanad kaadrid olid vahvad, neist paljusid ei olnudki ma näinud. Samas see Soome periood oli filmis veidi venivalt pikk mu jaoks. Või ei olnud pikk, aga äkki siis igavavõitu, kuna nende soome tüüpide nimed ja näod mulle midagi ei ütle. Aga seda ajas muutumist oli küll ses mõttes huvitav vaadata, et muidu ikka mõtled, et no kurja, Saller on ikka läbi aastate suht ühesugune olnud (välja arvatud jah see algusaegade poolde selga lehviv juus muidugi), aga midagi siiski.
Lähedale portreteeritav endale vist ei lasknud. Ühest küljest ju kiiduväärt, sest mis sa ikka oma eraelu ja suhetega lehvitad ja kas need endised nii väga tahakski, et neid kajastataks. Praegusest näidati ka vaid vilksamisi alumist otsa. Korraks põigati stadkale poja mängu vaatama. Mingi osa intekast toimus arvatavasti kodus või kodulaadses kohas, aga seal näidati püüdlikult vaid fragmenti diivanist ja taustal olevat aknalauda (vanalinn?). Aga jällegi - inimlikust seisukohast ei saa ju pahaks panna. Samas doki vaatajana jääb mulle ikkagi ületamatu distants.
Ainsad hetked, mis vist üleüldse Sallerit inimlikus plaanis lähemalt näitasid olid need esinemiseelsed ja -vahelised pausid. Eriti see üks, kus tüübid istuvad mingis külmas kolaruumis ja Saller nendib, et tahaks praegu kodus olla. Kui tihti need backstage´id üldse mingid suuremad asjad on... Ma olen lauljaid-näitlejaid vaadates alati mõelnud, et see on üks kole elu. Ilus on muidugi vaadata laval ja ekraanil ja klantspildil, aga see ratastel ja kompsude otsas elu... Kahekümnesena ehk on äge jah, aga hiljem? Siis jõuad esinemiskohta, uus koht, uued inimesed, alati ootavad ees ka mingid ebameeldivad üllatused tehnilise ja korraldusliku poolepealt. Siis teed heliproovi ära ja kössitad mingis ubrikus. Ootamine, ootamine... Võib muidugi võtta ka nii, et töö on töö ja mis see liini ääres seismine, kassas istumine või kontorikuubikus tuima panemine parem on. Kusjuures ega olegi.
Sain esikal (filmi-tütar ei saanud minna ja annetas kutse) kogu loomingulist kampa lähedalt näha ja kuulda. Olen su viimaste lausetega igati nõus. Saller ise tundus esikal kuidagi vana ja väsinud - ise minust mitu aastat noorem :D
VastaKustutaNo on mõnel alles privileegid, eks ole! Lapsed on elu õied!
Kustuta