Linna tagasi kolides hakkasin usinasti kinouksi kulutama. Esmalt võtsin ette itaallased.
Sorrentino "Halastus" pakkus seda, mida lootsin - kunstiliselt võrratuid kaadreid ja plaane. Inimlik dilemma sinna juurde. Ja muidugi küsimus: "Kellele kuuluvad me päevad?"
Järgmisel päeval ootas ees De Sica "Võõrad silmad". Intrigeeris, et see põhineb tõsielulistel sündmustel (kuigi kõik kattuvused tegelike inimestega on juhuslikud :)). Visuaal oli jälle äge (kuigi täiesti teistmoodi kui "Halastuses"), kõrvaline ja raskesti ligipääsetav Itaalia saar tegevuspaigana, eks. Ent loo enda areng oli mu jaoks veidi... meh. Millal ja mismoodi muutus mänguline ja vabameelne suhe Elenale vastumeelseks, see küll kuigi hästi välja ei joonistunud.
Keda tõsieluline lugu ise huvitab, võib veebist Casati Stampa juhtumit otsida.
Taanlaste "Kolm põlvkonda". Algusots oli nii rabe, et ma juba kahetsesin. Oli küll kolm põlvkonda naisi, keegi suremas, keegi kõrvale tõrjutud ja muud jutud. Natuke siiski liiga klišeelik ja vähe uudset. Teine pool läks rohkem käima, ega suuri üllatusi ei tulnud sealgi, aga siiski söödavam. Selline tore jõulufilm (kui kurvapoolsema lõpplahenduse puhul nii ikka sobib öelda :)). Ütleme nii, et kui ise kõvasti juurde mõtled, siis asjalik teema ja asjalik vaatenurkade vaheldus.
Mida taanlased siiski hästi oskavad, see on üks muusikaline kompu filmi sisse surada (jajah, vihje oli praegu "Järgmisele ringile").
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka