Poes

Tegin uue katse Lidliga sõbraks saada, sest seal on kindlasti mingeid toredaid tooteid. Valisin seekord Lasnamäele mineku ja teoreetiliselt rahulikuma päeva ja kellaaja. Juba parklas (kuhu keerasime sisse loomulikult "maasturiga") selgus, et veel on olemas poode, mille ostukäru jaoks on tarvis žetooni/münti. Ma päriselt lootsin, et see jama on möödanik.

Avokaadod olid väga ilusad. Munakarp maksis ka mingi täiesti normaalse raha (jah, ma ostan mune hinna järgi, olgu, suurust ka vaatan). Ja palsamikreemil sellist hinda pole ma enam väga palju aastaid näinud. Tõsi, see oli mingi teine kaubamärk, aga loodan, et pole väga vahet. Lihatooted ei tundunud endiselt kutsuvad ja saiatooteid ma ei julge enam proovida. Ah jaa, juustudega olen seal sõbraks saanud.

Hinnasiltide lugemine tahab aga kõvasti harjutamist, sest see on neil kurjamitel seal vastupidi. Või on veel mõnes toidupoes sildid ülemise riiuli küljes? Hirmus võõras. 

IKEAs käisin ka (ikka "maasturiga"). Ma ei tea, võib-olla on see juba sada korda laualt läbi käinud, aga kas seal kuskil on päriselt ka mingi otsetee olemas? Et kui ma tahan näiteks mingi ühe väikese julla (ausalt, ühe väikese julla pärast ma nii kaugele ei hakka minema, aga noh, teoreetiliselt, eks ole) osta ja ma olen võimeline selleni otsejoones reipalt marssima, siis kas on mingi variant kassadeni õkva pääseda? Või, taevas hoidku, et see soovitud julla mulle ei sobi ja ma tahaks üldse tagurpidikäigu sisse panna? Kas ainus võimalus on minna sinna eskalaatorini ja kerge kiirendusega vastassuunas alla tormata?

Ma mäletan, kui kunagi üks tuttav snoob kuulutas vihaselt, et ta ei lähe enam kunagi IKEA poodidesse, sest see on nagu lihtsate inimeste mõnitamine, et rsk, mõtled, et lähed tasuta aega veetma ja siis karistuseks jääd sinna hiirte labürinti ringiratast jooksma.

Teine asi, mis mulle tema sõjakatest avaldustest meelde jäi puudutas sealset kohvikut, et see olevat vaeste inimeste söökla. Ma ise ei olnud seal eilseni söönud, sest olgem ausad, et need lõhnad, mis eskalaatori juurde jõuavad, need on võrdlemisi koledad. Mina, vana söökla-entusiast, olin meeldivalt üllatunud, millised hinnad seal on. Ma olen igasugustesse sööklatesse, no kohe päriselt sööklatesse, eksinud, aga selliseid hindu pole ammu näinud. Suvaliste sööklate kiituseks peab muidugi ütlema, et toit on seal iseloomuga ja kuum. Ja kui suudad tuvastada kohad, kus menüü passib sinu maitsega paremini ja koka sibulalembus on sinuga samal skaalal, siis võib isegi väga hästi minna. IKEA toit oli leige ja natuke selline... ei liha ega kala. Kuidagi tuim.

Üllatus-üllatus, ma käisin veel poes viimastel päevadel (maasturiga, ikka maasturiga). Poodidega on mul kehvad suhted, seega nii mõnigi kord leian yaga-st inimese, kellega gabariidid ja maitse (loe: siniste riiete kirg) kattub ning tellin mingi portsu hilpe. Hiljuti läks jälle õnneks. Aga vöid ega kette ta polnud nõus maha ärima. Nädal otsa motiveerisin end Kaubamajja vööjahile minema - ei saanud ennast nõusse. Ja kuna ma siis sattusin Espaki juurde linna odavaimat kütust tankima (maasturile, ikka maasturile), siis... jah, ostsin sealt keti ja kinnituse, mehel lasin natuke näpitsatega väänata, ja valmis mu vöö oligi. Põhimõtteliselt panin ehituspoes veel kahele ketile silma peale, seega varsti on mul kolm toredat vööketti. 

Teatris käisin oma Espaki vööga juba ka ära ja saan kinnitada - pidas kenasti vastu.