reede, 17. oktoober 2025

Vanaema ellujäämisõpetus

Mina olengi siis täpselt see inimene, kellele see raamat mõeldud on ja kellel sellest - kriisiolukorra tekkides - võiks teoreetiliselt praktilist abi olla. Samas ütlen ka kohe ära, et ei ole eelnevalt sarnaseid raamatuid lugenud, kõrvutada ei oska, loengi puhtalt lehelt ja oma mätta otsast. Lugemise üle on aga hea meel igatahes, sest teema on ju ligemale kuus aastat õhus olnud ja (hetkeseisuga) lõppu veel ei paista. Mõeldud ja räägitud on oi-oi kui palju, tegudeni ma jõudnud ei ole. Aga eks me vist kõik teame kedagi oma lähiringist, kes juba ammu usinasti valmistub  (või no igatahes seda raamatut lõpetades sain ma aru, et t e m a on valmis).

Niisiis, mida teha. Raamatus on palju konkreetseid nõuandeid, aga üldistades võiks öelda, et see püüab sind panna mõtlema, et mida sa saaksid juba täna ära teha ja natuke on sellist, mida teha, kui jama käes on. Teame-teame, kuniks ora tagumikus ei ole, ega ikka ei viitsi küll midagi ära teha. Ehk homme? Või järgmisel kuul. Ses suhtes mulle meeldis autori korduv rõhutamine, et kui sa erinevaid olukordi mõttes läbi mängid ja natuke valmistud, siis on rahulikum olla. See vist ongi kõige tähtsam. Sest ma ei ole kindel, kas ja kui hästi üldse on võimalik valmistuda. Kriis ise võib juba väga erinevat laadi olla (meenutagem näiteks esimesi hulle hetki koroonast), sõda jällegi on täitsa teistmoodi kriisiolukord. Kui keskenduks aga sõjale, siis seegi võib meieni jõuda õige mitut moodi. Ühes ma olen siiski kindel, pigem jõuab see väga äkki ja üle veereb ikka suure mürgliga ja kähku. Nii et tänasel päeval on kõige olulisem küsimus - kus ma sel hetkel olen?

Mind rahustas mõni aeg tagasi teadmine, et olen lootusetult hiljaks jäänud, enam polegi mõtet rabelema hakata. On ju nii? Selleks, et ma ennast ise suudaks hädaolukorras ära toita, kuluks väga palju aastaid ettevalmistusi (tuletan meelde, ma saan napilt basiiliku kasvatamisega hakkama, selle seljas aga kaugele ei ratsuta, uskuge mind). Liha hankimisega jääksin ka hätta, halloo, ma ei saa kalagi püütud. Soonlepa sillal istudes tonksan neid, noh, neid halle, soomuste ja uimedega, kalu noh, aga ükski pole veel sülle hüpanud, et perenaine-perenaine, ole pai ja võta mind kaasa ja kuumale pannile vii. Tulirelvast ma ei ole ka lasknud, autoga ei sõida (kui just KITT nurga taga ei ootaks mind, temaga ehk klapiksin). Eks siis tuleb oma roostetanud rattarondiga hakata kuhugi poole väntama.

Ütleme nii, et maal olles saaksin vähemasti hädal käia, puhast vett ja elektrit, sooja ka. Panite tähele praegu, millises veidras järjekorras ma need vajadused esitasin? Mis see minu kohta kõneleb :) Kui ma olen sel hetkel linnas, siis on põhimõtteliselt kellad. Aga nagu elus ikka - võib minna ka täitsa vastupidi, et just linnas on mul rohkem lootust ellu jääda (nt pole ohtu, et loputaksin mürkleid veiniga alla vms).

Hirmsasti meeldis mulle siin raamatus kriisikohvri teema. Vabandage väga, täiesti kohatu võrdlus, aga mu esimene paralleel tekkis sünnituskotiga. Põhimõtteliselt ei ole sa veel rasegi, kui kogu triangel hakkab selle haiglakoti ümber käima. Ühelt poolt on see nimekiri justkui õudselt selge ja paigas, teisalt tuleb igaühelt ikka veel mingi eriti tarviline vihje. No ja siis pooltel juhtud hakkad sa sünnitama ikkagi siis, kui oled sellest kotist saja kilomeetri kaugusel. Või siis sünnitab mikrobeebi ja kõik riided tuleb ümber vaadata, või vastupidi, pressid endast välja sellise hiiglase, et jällegi ei sobi ükski rõivatükk. Või siis läheb nii nagu minul, et sa lähed esilekutsumisele ja saad oma kotti päev otsa jumala rahus komplekteerida. Ma usun, et kui tuleb kriis, siis minu kriisikotiga läheks täpselt niisamuti, ehk siis see oleks teises Eestimaa otsas või siis ei olegi mul seda mingil põhjusel tarvis.

Ma eksisin nüüd raamatust õige kaugele, ma vaatan. Järgmine lemmikteema: peidukohad. Vot see on üks ülioluline teema! Sest iga kord kui ma mõtlen päriselt, mis kõik juhtuma võib hakata, siis kõike muud suudan ma veel enam-vähem ette kujutada, aga marodööritsemise juures ma mõistan, et selles punktis võib ka kõige täiuslikum plaan vastu taevast lennata. Nii et kõik see mees ja naine nüüd kribinal-krabinal oma täiuslikult täidetud keldri sisu laiali peidikutesse vedama. 

Ja isegi kui ma oma võhiklikkuses kõigega ei nõustu ja mõnes kohas kangesti hambaid tahaks teritada ja siinne lugemismulje sutike kerglasevõitu välja kukkus, siis rõhutan ometigi - raamat on kahtlemata tarvilik. Peamine, see tuletab (paljuski) meelde lihtsat talupojatarkust, mis meist mõnel (loe: paljudel) ammuilma kadunud. Ehk siis kui sa ka ei kavatse otseselt kriisiks valmistuda, siis mõned teadmised sellest, milline võiks välja näha elu informatsioonita (!) ja elementaarsete mugavusteta, kuluvad iga kell abiks ära.

PS. Üks mind eriti huvitav vaatenurk teemale oli siit puudu.



2 kommentaari:

  1. Kui "suur jama" tuleb on kõige kindlam tsivilisatsioonist eemal olla. Nii vaenlase sõjavägi, kodumaised marodöörid kui nakkushaigused ei puuduta, vähemalt esialgu. Ellujäämiseks on hea kui nii urg kui varu juba olemas, siis vaja ainult kohale jõuda. Eesti piires jõuab pea igale poole ka jala mõne päevaga. Kriisiolukorras ei maksa loota proviandi muretsemise peale.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mis toobki järgmise ja mind vägagi huvitava teema juurde - kui see urg on näiteks saarel. Koroona oli ses suhtes hea õppetund, kuidas väga järsku tee lõigati. Alates sõja algusest olen küll väga palju kordi mõtisklenud, et teoreetiliselt, kui mul oleks valida (aga me teame, et väga suue tõenäosusega seda valikut siiski ei ole), siis kummal pool vett oleks mõistlikum olla. Plussid ja miinused on mõlemal kohal.

      Kustuta

Sõna sekka