Eile oli jälle valikute õhtu. Laual oli kohtumisõhtu autoriga, keda hiljuti lugesin ja kelle raamat tänavuste lemmikute hulka maandus. Väga tahtsin minna. Siis laekus aga kutse sellele üritusele. Ma nimetan selle ürituseks, sest ma tõesti ei tea, kuidas seda parem nimetada oleks. Ühe mehe egotripiks? Turundusürituseks? Vahet pole.
Möönan, et raha oli maetud sinna kõvasti, ega selle saali renti tagataskust vist võta. Lava-, valgus-, videotehnika oli ilmselgelt tasemel. Ürri korraldus ise ka temalikult kõva. Kõik need eelnevate päevade e-kirjad, mis ja kuidas toimub, sujuv ja korrektne. Sellest oleks paljudel õppida.
Raamat ei olnud peamine põhjus rahva kokku kutsumiseks, seda tunnistas ta üsna alguses ise. Ja kui oled raamatute köögipoolel natukenegi askeldanud, siis ütleme nii, et seda oli ka ette aimata. Raamat on poekettides ju keskmisest odavamalt müügil ja enne ürri eelmüügist sai seda suisa olematu raha eest osta. Ma ei ostnud. Pole veel otsustanud, kas loen seda või mitte.
Esinejaid-kaaslasi oli samuti kutsutud. Püstijalakoomikutega oli tavapärane häda. Mu meelest on nende naljad head siis, kui oled pudeli veini ära joonud. Kui ei, siis parimal juhul saad paar korda muheleda, ei enamat. Kaks muusikut-pillimeest olid väga vinged, aga kuna suurem osa ajast olid nad tausta pakkujateks, siis... ma oleks jutu kinni tahtnud keerata ja muusikat nautida. Üks tuntud kodumaine trikimees oli ka, tegi mustkunsti. Ma ei taha midagi rohkemat öelda, ausalt. Lauljaid oli ka, kui eelnev info tõene, siis pidi neid olema kaks, üks neist minu suur lemmik, me kuulasimegi ära selle minu lemmiku (jah, tunnistan, me lahkusime enne lõppu, kui hakkas kiskuma suuremaks sisemõtiskluseks, lihtsalt... kuidas nüüd öeldagi... ligikaudu 2000 inimesega koos oma sisekosmoses rännata ei ole meie teema).
Koju jalutades arutasime, et ei, ega me ei kahetse ju minekut. Vahel jookseme teatrisse, maksame lolli raha mingi räuskamise või järjekordse natsiteemalise etenduse eest, seekord oli tasuta ajaviide. Ruum oli soe, keegi haiget ei teinud. Kaugele polnud minna ka. Toredaid tuttavaid nägime. Saime natuke aimu ka ühest nähtusest, millega on alates üheksakümnendatest juba mitmeid tuhandeid Eesti noori hullutatud ja mis kangesti püramiidskeemi meenutab. See nähtus tegelikult ei olnud eilse ürri fookuses, lihtsalt kuna see oli ürri korraldaja arengutee algusega seotud, siis mõni minut õhtust sellele pühendati.
Sa pakud alati parimaid mõistatusi :D Ise välja ei mõelnud, aga guugeldades sai vastuse kohe kätte.
VastaKustutaRaamatute müügist räägivad need, kes on käinud, ainult head. Ma ei kujuta ette, mitu raamatut Eestis niimoodi müüdud saaks. Ilmselt jääks selle tööga nälga. Aga kui USAs saab mitte lihtsalt elatud, vaid ka suuri rahasid teenitud ja mingid tõeliselt toimivad teadmised müümisest, siis miks mitte. Ma ise ei kujutaks end müügiinimesena ette. Mõnele jällegi väga sobib see töö. Miskine sektilik aura on selle teema ümber küll. Selles mõttes oli kindlasti huvitav rohkem teada saada.
Head räägivad nad sellest kogemusest jah (vähemasti need, kes sellest tugevamana välja on tulnud, ebaõnnestujatel ilmselt teine jutt suul) ja hästi tugeva sõpruskonna on nad suutnud luua. Nende elud ja ärid on nii tihedalt põimunud, et seda on lausa lust vaadata. Teatavatel põhjustel ma seda teemat põhjalikumalt ei lahkaks siin praegu. Eilsel ürril oli selle süsteemi liikmeid kohal väidetavalt 400 ringis.
KustutaIsegi mina peilisin välja, kellest juttu :-)
VastaKustutaMul ka üks selline tuttav tegelane, kes vist isegi kaks suve tegeles müügiga. Temal positiiven kogemus ja soovitab seda teistelegi. Aga mul on sama mõte, kuidas nendega, kellel nii hästi ei läinud. Oli vist isegi üks film sellest, tehtud eestlaste poolt.
Ma ei julge öelda, kas terves Kanadas, aga Ontario provitnsis on ukselt uksele müügitegevuse keelatud. Seda juba päris mitu head aastat. Ning inimesed ohkavad kergenedatult. Telefoninumbri võib ka registreerida, et keegi ei prooviks oma reklaamiga helistada. Kuigi selles osas on raskem kontrolli pidada, eriti kui petturid vahele tulevad. Kõige selle taustal tundub selline müük kuidagi võõras ja ebameeldiv, isegi kui on hariva materjali või veebiteenuste müük.
See äriline pool seal on mu jaoks väheke veider, seda ma vaatan ja kohe üldse ei mõista.
KustutaMüügitöö kui kogemuse omandamine ja elukool, sellest võin veel kuidagi aru saada.
Ega see omaaegne pangas eesliinil aktiivne müük oli ka hirmus, aga täna, tagantjärele vaadates, parim kool üldse. Otse ja kaude olen sealt palju tarvilikku saanud.
Ma aimasin õigesti, sest nägin ja kuulasin/kuulsin enam-vähem teda viimses Anu saates. Ja seal lõpus ta midagi sarnast vist rääkis.
VastaKustutaAga no see ta klaveriõpingute aeg luksushotellides ja see muu jama, siis mõtsin küll, et jumal aita. Milleks inimestele selline raha...
Ühesõnaga......ega ma ta fenomenist aru ei saa küll.
Maailm on õige kummaline, inimesed veelgi enam, ma ei saa enam ammuilma millestki aru...
Kustuta