Väike hiina vanamees

Türgi toiduorgiale järgnes (ja järgneb siiani) tagasihoidlik dieet. Õnneks sain ma alles reisi eelviimasel õhtul teada, et mul on võimalik varem opile minna, seega sööma-joomakahjud olid juba sündinud ja reisi see otseselt ei mõjutanud. Teisipäeval sõin nagu jaksasin ja laupäeval-pühapäeval tõmbasin söömise minimaalseks.

Esmaspäeva hommikul oli kõige raskem k o h v i puudumine. Kuigi mida aeg edasi, siis oleks leppinud juba ka klaasikese veega. Ei olnud aimugi, et ma tühja kõhu tundes ikkagi sirutan käe veeklaasi järele, hommikul andis kohe tunda, kui ei tohtinud.

Kell 8 haiglasse, mõne minutiga oma kambrikesse, seksikas kostüüm selga, võluvad sukad jalga ja raamatut lugema. 

                                      

Nagu juba varem mainitud: Yuzuki "Või". Vale valik, paksult toidujuttu täis. Vahepeal mõõdeti vererõhku (nagu kosmonaudil), anti premedikatsioon. Mida iganes täpselt selleks anti, ilmselt see mõjus, sest kui järgmine tüdruk tuli mind opituppa viima, oli mul mu nimi meelest läinud (jälle, eks ole! mis me sellest järeldame? et kui sul on elus liiga palju nimesid olnud, siis vanemas eas või teatud ravimite mõjul võib see probleeme tekitada). Õnneks sain end välja vabandada, et olin sedavõrd raamatusse süvenenud.

Opisaalis lauale ronides tunti kohe muidugi huvi, et mis raamatut ma lugesin. No ma siis jutustasin sellest paksust jaapanlannast, kes tegi imemaitsvaid roogi ja kelle ümbruses langes vanemaid härrasid nagu loogu, ja et nüüd ta istus vangis ja üks ajakirjanik hakkas seda asja uurima ja siis et... Aga juba küsiti, et kas sõidame? Ja ma jätsin oma jutu kus seda ja teist ja ütlesin - sõidame! Narkoosiunne minek mulle hirmsasti meeldib. Sellest välja tulemist kardan ma muidugi märksa rohkem.

Ma väga detailselt ei viitsi siia kõike juttu kirja panna, kellel on küsimusi, võib neid julgesti nii avalikult kui ka privaatselt esitada. Mulle endale meeldib väga end ette valmistada ja tunnistan, et kuigi ChatGPT sai paljudes punktides kenasti hakkama (kateetri paigaldamise ja eemaldamise võtsime me üheskoos üksipulgi läbi, põhimõtteliselt, noh, nii teoreetiliselt, võiksin ma selle nüüd ise ka ära paigaldada), siis hästi palju oli abi ühe tütarlapse blogipostitusest. Tõsi, tema kogemus on juba õige mitu aastat vana ja ka teisest haiglast, mõned asjad on ilmselt ajas muutunud ja eks iga juhtum on ka isemoodi. 

Kuigi kõhus on kõik õrn ja imelik ja mõned organid on alles staadiumis "otsi kohta, kus sa saad", siis ikkagi ärkamispalatist kõndisin omal jalal, iiveldust ei olnud, jooma hakkasin kohe. Nälg oli muidugi meeletu, ärkamispalati toredale tütarlapsele (imearmas slaavi verd tütarlaps, kes ligines alati jutuga "no kullake-kallikene") soigusin seapraest ikka päris pikalt. Kusjuures, veider fakt, ma käänasin seda valesti, ilmselt peksin suust ikka parajat putru välja :) 

Põhimõtteliselt kõige vastikum selle asja juures oligi kateeter, ma ei tea, et mul seda varasemalt oleks olnud. Tõsiselt vastik asi. Oma palatisse saades hakkasin vaheldumisi pikutama ja ringi komberdama, selle uriinikotiga suka küljes oli see muidugi äärmiselt võluv. Õhtused kuivikud ja tee nuiasin endale natuke varem välja. Antigi. Ilmselt vaatas arst ka, et selle näljarotiga pole midagi peale hakata, läheb veel viimaks alla kohvikusse kondama.

                                           

Opilt tulles olin palatis üksi, seega panin kõvema peo püsti. Pidu ühele. Lugesin oma napakat raamatut ja vaatasin telerist kõik lollid saated ära. Kuna seal oli ka järelvaatamine olemas, siis sain reisil olles nägemata jäänud meistriteosed samuti ära vaadata.

Meil on kodus levinud ütlemine "mille maha jätad, selle eest leiad", pole küll me endi välja mõeldud, see on kuskilt esoteerilisest raamatust pärit. Vist. Nagu mõned teist teavad, olen ma vilets pudrusööja, kuigi üldsuse tungival soovil üle hommiku seda teen. Ei olnud erand ka haiglasse mineku hommik. Otse loomulikult ootas mind teisipäeva hommikul ees samuti puder, milline imeline üllatus. Põhimõtteliselt neelasin selle paari ampsuga alla.

Ma ei väsi kordamast, et see laparoskoopia on ikka imeline. Järgmise päeva hommikul sain viimase antibiotsi, pärastlõunal koju tulles igaks juhuks võtsin veel valuvaigistit, aga see oli pigem profülaktika mõttes. Eile, kolmapäeval, ei maganud ma vist isegi lõunaund. Õhtul kahjuks ajas pereliige mind mitu korda naerma, see andis küll endast pahasti tunda, korraks tekkis kõhuvalu, aga see siiski möödus. Täna kavatsen proovida postikapi juurde ja raamatukokku minna. Muus osas probleemi ei näe, aga kuna mu liikumine on veidi aeglane, siis ma ei saa hetkel veel aru, kuidas selle lühikese fooritulega üle tee jõuda. Aga ma mõtlen selle välja.

Veidi on probleemne ka haavade puhastamine. See naba juures olev õmblusniit on sätitud kuidagi nii osavalt, et need turritavad niidiotsad meenutavad ämbliku jalgu, sobivalt tumedad on need ju ka. Suhteliselt võigas on seda puhastada ausalt öeldes.

Ah jaa, see väike hiina vanamees. Minu meelest hiinlastel ja jaapanlastel tekib hoopis teistsuguse kujuga punu ette kui meie pool maailma otsas meestel. Minu kõhuke meenutab hetkel täpselt sellist väikese hiina vanamehe oma.

Soe soovitus: 

1) maga, 

2) joo, 

3) kui sa just surmväsinud ja/või valudes ei ole, siis liiguta ennast. 

 Täiendatud:

Kolmandal päeval pärast oppi on ligemale 3000 sammu järjest tegemine siiski veidi liig. Aga kodus ringi kosserdada võiks küll.