Nädala mõttenoppeid:
- mu meelest on see nädal möödunud mööda postikappe joostes. Ei, see ei ole kingituste kokkukrahmamine, seda jama ma kaasa ei tee, põhiliselt ikka raamatud, mingite teenusepakkujate vahetusega seotud seadmete risti-põiki liiklus ja nipet-näpet veel. Puusalt tulistades ütleks, et tänavu on postikapifirmad üle mõistuse kiired olnud. Tõsi, varasemast enam on esinenud pakkide ümbersuunamist. Nii olengi Erika Salumäega võrreldava kiirusega teinud ringe ümber Arteri, Stockmanni jt kohtade. Ma tean juba üsna hästi, kuhu armastatakse postikappe peita :)
- igal kunstnikul ja muusikul peaks olema oma metseen. Samas tekitab see, minu meelest, veidi prostituudi tunde. Kõrvalt seda jälgida on suht veider kogemus. Aga paljud asjad siin ilmas on kummalised, nii et las see olla;
- üle väga pika aja rabasin teatripileteid nii, nagu neid ennevanasti Linnateatrisse rabatud sai. Siiski-siiski, seekord jälle Draamasse. Plaanis ei olnud. Aga ühel kenal hommikul, kui olin jusr pudrupoti tulele pannud, nägin äkki fb-s, et viie minuti pärast hakatakse müüma aprillis esietenduvale "500 aastat sõprust" pileteid. Ita Everi sünniaastapäevaks siis. Epner kirjutas. Ma ei väida, et sellest tuleb uus "Rahamaa", mastaabid on väiksemad, aga midagi sealt ilmselt tuleb. Kui vanasti, mis vanasti, see toetajapiletite hinnapoliitika on siiski alles uuem nähtus, pandi neid üsna esimese rea keskele näpuotsaga, siis selle lavastusele oli neid kohe mitu täisrida pandud. Ja kui te arvate, et seitsmekümbistele oli lihtsam küüsi taha saada, siis te eksite. Need läksid samamoodi nagu odavamad piletid. Piletid ma sain. Koguni üheks ja samaks kuupäevaks, nii et hurraa, me saame siiski koos samal õhtul minna. Kõrvuti ei istu. Üks istub "kallil kohal", teine kügeleb kuskil tagapool. Me veel arutame seda asja, kes ja kus.
Igatahes oli see jõhker kogemus (pulss oli üle 80, vererõhk siiski suht normis, ma ekstra mõõtsin). Puder kõrbes muidugi põhja;
- kurb olen natuke ka. Sest lühikeste inimeste elu on raske. Seekordne reis ei tule välkuvate kannikate ja paljaste põlvedega, niisiis ajasin Yagast endale paar paari pikki pükse välja. Hinnavahemik 7-11 eurot püksipaari kohta. Midagi oli ka varem kodus ootele jäänud. Kolme paari lühemaks tegemine 70 eurot. Tegelikult oli hiljuti meil seltskonnas sellest just juttu, õmblussalongi poolt vaadates siis. Et töö on töö ja õmbleja jaoks ei ole vahet, et klient on hilbu viieka eest Temust tellinud. Mõistetav. Loomulikult ma mööda poode kapates vahel siiski olen saanud endale pükse, mis ei vaja lühemaks tegemist, aga eks see raske ole. Teiselt ringilt siiski ei ole mul enam mõistlik neid osta vist.
Siin on muidugi nüüd juhuslikult täitsa kena koht korraks seisatada ja võrrelda kaht eelmist hinnateemat: paar tundi teatrietendust istekohaga viies esimeses reas vs. kolm paari pükse lühemaks teha...
- eelmine teema toob muidugi ka kodulehtede juurde. Õmblusteenuse pakkujaid leiab veebist palju, aga ega hinnakirju ei taha keegi üles panna. Jälle mõistan - kõik sõltub materjalist ja õmblusest ja sajast muust pisiasjast. Aga no mi-da-gi-gi palun pange. Telefoninumbrid muidugi on, aga ma ju see uue aja inimene, kes helistab vaid siis, kui surm silme ees.
- kas te olete ka juba jõulueelsest tarbimisreklaamist väsinud? Osta see ja teine kingitus siit või sealt, luba endale seda või teist, kaubamajas K-P miinus kakskümmend selles ja tolles osakonnas, jõululauda ei saa istuda kalamarjata - tule osta meilt, ainult täna südaööni kõik kaup miinus miinus miinus jne, jne. Vanalinnas on ka rahvast murdu, eile õhtul oli esimene kord, mil tundus, et koju ei saagi ja parkimiskohta vist ei leiagi. Ja see, mis kaubanduskeskuses toimub on jõhker. Mu põhiline raamatukogu asub ju Solarises, nii et näen iga päev. Mu meelest rahvas rabab kahel käel kraami kokku - miks te jaanuarisse ei jäta ostmist, ma küsin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka