Kümme päeva

Raamatupostitused väsitasid lõpuks mind ennastki, nii et teen väikese vaheülevaate. Millest? Igast jamast. Inimene on ju haiguslehel ja siis on tal palju aega (irooniline naer tagareast). Haiguslehel olen küll jah, aga et igav oleks, seda ei saa vist öelda.

Esmalt terviseaudit. Hiina vanamees ütles "tširibiribin" ja läks oma koju ära, ehk et kõht on mul lapik jälle. Üldiselt on mul probleeme, et meeles pidada ja oma tavapäraseid järske hüppeid ja lollusi mitte teha. Tegelikult olid vahepeal juba ka haavaplaastrid pealt ära, aga kuna need niidiotsas turritavad endiselt nagu riistvõimleja, jalad taeva poole, rööbaspuudel, siis riiete vastu käies hakkas veidi häirima ja toppisin tagasi. Tagantjärele tarkus: oleks võinud ikka nädal pärast laparoskoopiat minna niite välja võtma (arst pani aja kaks nädalat hiljem). Kõhuvalusid ei tulnud, valukaid ei võtnudki rohkem. See paljuräägitud kaela/õlga kiirgav valu jäi ka tulemata.

Ainuke asi, mis tuli ja mida ma infomaterjalidest ei mäleta... no seda on raske kirjeldada, aga põhimõtteliselt, kui nüüd kaugemalt alustada, siis... te ju mäletate, kui mõni aasta tagasi hakkasid Facebookis ringlema need lollakad meemid, kus j u s t k u i päris lennuk õhku tõusmisel või maandumisel vänderdas ja laperdas ja viskles? No vot, mu parema jala suurest varbast lugedes teine varvas viskleb ja teeb umbes samamoodi puusaringe. ChatGPT-ga jõudsime selleni, et mingi närv seal omaette möllab, ta oli lootusrikas ja arvas, et see on siiski ajutine. Eks paistab.

Horisontaalis nösserdamine langes mul ses suhtes õigele ajale, et saab sobilikult tegeleda aasta tagasi tagasi üles kerkinud jamadega, täpsemalt kahega. Tunne on küll veidi nagu oleksin rahapuu, et tulge ja raputage, küll midagi ikka kukub. Igatahes olen ma selle kümne päevaga saanud tarvilikke õppetunde bürokraatia masinavärgi ja sealsete väikeste, ent seda tähtsamate mutrikestega suhtluses, lisaks rikastavaid kogemusi erinevate asutuste ja ettevõtete imeliste juturobotitega. Tõsi, mõni päev läheb segamini, kus vestlen juturobotiga ja kus päris inimesega ja... ütleme nii, et olen päris inimese poole õige veidralt pöördunud. Elukool seegi. Igatahes tunne on umbes sama nagu praegu Theatrumil võib olla, et noh, kui palju kisa tõsta, siis mõnes asjas saab oma tahtmise/õiguse.

Oeh, see teatri teema jah. Üldse ei tahaks liiga pikka jauru siia (te viitsite pikki postitusi lugeda? mina näiteks ei viitsi). Mul on muidugi hea meel, et Theatrum ja see teine teater (millest pooled teatriinimesedki ei olnud enne skandaali kuulnud, see reklaam on puhas boonus, ma ütlen) lõpuks mingi raha said. Ja ma pooldan igati, et kui tunned ebaõiglust, siis tee suu lahti ja räägi ja küsi ja kõik need muud jutud. Natuke on siiski ka mõru maik suus. Tahaks ju, et komisjon teeks oma otsused niimoodi, et neid ei pea neid kohe uuesti üle hakkama vaatama või mingeid muid vangerdusi tegema. Samuti on kahju mõnest teisest väiksemast teatrist, kes ka jäi ilma. Lugesin eelmise nädala Sakalast Temufi juhi Peep Maasikuga intervjuud, kus ta väga kenasti ja rahulikult rääkis, et ei taha vinguma hakata, otsust ei vaidlusta ka, aga ta tõi näite, et eelmisel aastal ilma jäänud Kinoteater ja Must Kast tõstsid ka lärmi. Tänavu saidki raha. Et ikkagi tuleb vist kisada. Aga kui sa ei taha või ei ole see tüüp... Ja veel, kas te olite kunagi mõelnud, et meil on ümmarguselt 600 näitlejat? Riigiteatrites töötab neist ligikaudu 150. Nojah... 

Mis ma veel kümne päeva jooksul tarka ära teinud olen? Tegin näiteks katse podcast´e kuulata. Ei ole see minu teema. Ma saan ju aru, et see on põhimõtteliselt sarnane mulisemine nagu kuskil blogideski, et miks siis ei sobi, ent siiski, blogisid loen ma pigem meelsamini. Kui on igav lõik, lasen pilgu diagonaalis üle. Taskuhäälingu puhul on see keerulisem. Ilmselt ongi selles suuresti põhjus. Edasi muidugi teema ise, jutt, mida suust välja aetakse ja viimane, kuid mitte vähem tähtis - hääl. Raamatuteemalisi ei jäänud konksu otsa, reisi omi proovisin ka, üht vana tuttavat ja ka uuemaid. Ei läinud. Selline unu-munu. Praegusel hämaral ajal oleks pigem vaja midagi, mis tõmbab käima, mitte mida sellist, mis uinutab. 

Ühe ma siiski leidsin, mille saatejuht mulle väga meeldib. Tõsi, oluliselt mõjutas seda sümpaatiat ehk ka saatekülaline, sest juhtusin esimesena kuulama vestlust Mailiga. Maili hääl on sulakuld ja kõne selgus ja tempo ideaalne. Kuigi teema oli raske, väga raske, siis ei olnud mul absoluutselt probleemi saate lõpuni vastu pidada. Nii et Kadi terviseteemalisele taskuhäälingule annan ma tulevikus raudselt veel uue võimaluse.