Calabria Itaalia lõunaosas (no umbes seal, kus vanas eas (või ka nooremas eas, kui oled valesid jalatseid kandnud) on sul oodata suure varba alguses valusat nukki) sattus mu teele ootamatult, kõigi muude veidi igavamate Lõuna-Euroopa paikade vahele, mille igaks juhuks lauale olin pannud. Reisi liiga vara ei saanud ära otsustada, sest nagu ikka, kaheteistkümnendal tunnil veel viimased tööd ja tegemised nõudsid oma. Üldiselt ma neid suuremate reisikorraldajate tšarterlende eriti ei vaata, sest nad ikka oskavad raha küsida. Valmispaketid on aga sageli nii koledad, et ennemini viskaks raha niisama kaminasse, kui neisse hotellidesse läheks. Aga siis ma kogemata ikkagi vaatasin, et mis see ainult lend ka oleks. Ja no oli ikka täitsa kobe. Kahjuks lõin ise korra araks, oleks paar päeva veel oodanud, oleks veelgi odavamalt saanud, sest korraks kukkus hind ikka väga alla. Et siis peagi taas tõusta. Igatahes mõne päeva pärast tõusime meie ka õhku. Kolm tundi ja kohal.
Ah jaa, teatud mugavusiha lisandudes on lennuajad ka olulised. Kena pärastlõunane lend, õhtusöögiks ilusti kohalikus kõrtsus kohal. Tagasilend õhtul kuue paiku, enne keskööd rattad maas ja saab veel trammiga treppi sõita (trammid ju jälle käivad lennujaamast, hurraa!)
 |
| Rõduelu |
Lamezia Terme lennujaam on väike aga tubli. Rongiühendus rannikul igati hea, odav ka. Tropea - meie peatuspaik - oli vist nõks alla tunni rongiga, maksis äkki alla viieka nägu (lennujaama ja vaksali vahet vurab buss, kolmekas nägu (kuigi pidi olema 1,50, aga mõni mõis)). Reisikorraldaja transfeer 26 eurot/nägu.
Tropea on kõrgel kaljuserval, seal on nunnu vanalinn, taamal türkiissinine meri, kauguses paistab väikese künkana Stromboli, päike lajatab oktoobri alguses +25... +28. Öösel pealt +20. Sa eelmist lauset ikka lugesid? "Kõrgel kaljuserval" tähendab, et iga kupsu tegemine, sadamas käik jms tähendab trepiastmeid. Ühel trepil püüdsin neid lugeda, midagi saja tuuris oli. Samas vahepeal ei olnud ka, aga kõnnitee läks ikkagi päris tugevalt tõustes.
 |
| Sinist värvi nõrkemiseni! |
Tropea superstaar on punane magus sibul (cipolla rossa di Tropea). See on linnas kõikjal, turistipoekestes on see asetatud poe ette (kus muidu on vee- ja veinipudelid), restomenüüd reklaamivad end sellega, see on särkidel, põlledel, pusadel, keraamikas. Sibulamoosipurke on kõik kohad täis. Kui punane sibul tänaval vastu jalutaks, siis ilmselt tervitataks sedagi nimepidi.
Kui korraks tekib geniaalne mõte, et oot-oot, gelateria! See on ometi sibulavaba tsoon, siis tuhkagi! Punase sibula jäätis ootab sind. Seda ma ei maitsenud.
 |
| Kahju, et ma ei ole pusainimene, selle oleks pidanud ikka ostma |
Jutt läks mingil põhjusel kohe toidule, ma siis jätkan. Lisaks sibulale on tegija ka peperoncino, krehvtine tšillipipar. Sibula- ja tšillivanikud ripuvad restoranides ja tänavatel. Sellest piprast tehakse määrdevorsti, mil nimeks ´nduja. Terav kraam, mida nad uhkusega igal teisele toidule sisse ja peale uhavad. Tõsi, jäätisevalikus ei kohanud. V e e l.
 |
| See ´nduja kamakas on tegelikult ikka väga suur, läbimõõt ehk kuskil 30-40cm; sellest lõikab müüja sulle soovitud viilaka. |
 |
| Saia peal näeb absoluutselt ebaseksikas välja |
Kui mu lugejate hulgas peaks olema lihahimulisi, kel plaan Calabriasse minna, siis olge hoiatatud, et menüüs sõna fileja kohates, ei tasuks liialt erutuda (pärast mõnda päeva nisujahutoodete peal võib see kergesti juhtuda). Fileja on lihtsalt teatud kujuga pasta. Jeebus, makaron on makaron, eks ole, milleks kõik see peente nimedega mängimine. Kogu reisi kummitaski mul peas Puuluubi laulust see fraas "Küsi-küsi-küsi-küsi-küsi-küsi, ikka vastan, makaronid-nuudlid, mõlemad on pasta".
Tartufo Nero on kuulus Itaalia jäätisemagustoit (pärineb ka siit Calabriast, täpsemalt Pizzo linnast), mis meenutab kuju poolest trühvlit, sellest ka nimi. Selle valmistamiseks vormitakse šokolaadi- ja sarapuupähklijäätis käsitsi ümber vedela šokolaadi- või kirsisisu ning rullitakse kakaopulbris.
Menüüs maitseid seinast seina, fantaasia piiritu. Tropeas hind enamasti 6 eurot, üksikutes kohtades ka 7-8 eurot. Väljaspool Tropead oli ka soodsamat.
Toiduhindadest. Arancino või pitsalõik kaasahaaramiseks 3 eurot. Tropea vanalinnas antipasti 10-18 eurot. Pastad alates 12 eurot. Pitsad alates 10 eurot. Kui midagi meie mõistes praadi meenutavat tellida, siis pigem peab enamasti midagi juurde veel võtma (friikad alates 6 eurot, röstitud köögiviljad samuti 6 eurot, rohelised salatid harvem 6, enamasti ikka 8-10 eurot. Suurem osa nn salateid ongi praelisandi alla liigituvad, ehk siis väga väheste ja lihtsate koostisosadega: roheline lible, tomat, sibul. Mõnikord paar tera maisi, mõni oliiv, tuunikalakonserv vms. Ehk siis kui sa mõne päeva pärast korraks tunned, et sa tahad midagi muud peale nisu, siis ainult salati seljas nagu ka kaugele ei ratsuta.
Aga tunnistan siinkohal, et hoolimata meeletust nisujahukraamist oli kõhul oluliselt kergem kui täna praami peal kartulit-liha-kastet süües. Nii et ma ei teagi...
Mis mulle meeldis: enamasti on toidukohtades coperto juba menüüs kirjas (2-3 eurot inimese kohta), ei mingit nuputamist, kas ja kui palju jootraha anda.
Hommikusöögist olen ma ilmselt mõne muu Itaalia reisu juures juba rääkinud. Tropeas loomulikult kõik sama. Cornetto ehk magusa täidisega sarvesai on a ja o.
Palju sorte magusaid keekse sinna juurde, loomulikult ka moosikesed. Meie väike külalistemaja oli ülikõrge hindega Bookingus ja palju kiitsid välismaalased just rikkalikku hommikusööki. See tähendas, et sai ka jogurtit, mittemagusaid kukleid ja paar viilu salaamit, mortadellat ja juustu, tomatit ka mõni viil (neid oli aga tõesti nii vähe, et suht piinlik oli alati võtta:)). Keedumuna oli ka.
 |
| Üks tüdruk järjekordsel trepil. Scilla |
 |
| Ühelpool mäge on Scilla sutika justkui igavavõitu, teiselpool on aga endine kalurikülake Chianalea. Meri loksub ukse all ja paadiga saab treppi. |
 |
| Chianalea |
Rongiga oli mugav teha lähemaid ja kaugemaid väljasõite, autot ei võtnudki. Lõuna poole käisime kuni Scillani, põhja pool Pizzoni. Kõik asulad on sõna otseses mõttes nunnud. Vesi on kõigis imelist värvi, sageli asuvadki kõrgemal kaljuserval, majad ja aknaluugid kenakesed... nagu Itaalias ikka. Käimata jäi Capo Vaticano, kust raudteejaam on veidi kaugemal.
Scillast tagasi sõites pandi meie näitlejameisterlikkus proovile poolel teel, kui täpselt meie vastu istus paarike. Eestlased. Ekslesid oma juturägastikus, avaldasid imestust ühe külakese kohta, et kes selles külakeses üldse käivad, pole siin ju midagi. Olgu, vaade Strombolile, mis õieti ei purskagi. Purskamine käivitas mehel fantaasia, näiteks Farmi-Gabrielil pidavat pidevalt purskama. Kuna edasi läks jutt külmale dušile, mida nad hotellis kohe võtavad, siis ma palvetasin kogu südamest, et teemad liiga intiimseks ei läheks, sest mul ei olnud plaaniski reeta, et ma nende jutust aru saan.
Loomulikult saab Tropeast ka igasuguseid merereise teha. Me käisime Eoolia ehk Lipari saarestikus. Selline kogu päeva sõit, 12 tundi. Need saared oleksid lähemad vist Sitsiiliast minnes, aga me jätsime tookord mingil põhjusel käimata.
Hooaja lõpuots on väga sümpaatne, rahvast mõõdukalt, hinnad mõistlikud.
Vulcano saar: matkasõbrale ilmselt rohkem tegemist, muidu nagu suurt ei midagi. Üks mägi seal visiseb ja susiseb, bussiga sõitsime teise mäe otsa, et asja eemalt vaadata. All sadamas mõned poekesed ja kohvikud, aga erilist silmailu seal pole. Mudaaugus saab viieka eest end ära määrida. Mul muda Soonlepaski, haiseb küll vähem, aga oma töö teeb ära.
Lipari saar: see on juba nagu puhas ja kammitud vanainimene. Ikka linna moodi kohta poetati meid maha. Sadamas on natuke melu, ilusad linnatänavad, kuskil vist oli ka ostlemisetänav, aga poodidesse suurt ei vaadanud. Künka otsas mingi kirik, arheoloogiamuuseum jms.
 |
| Lipari saarel sadam |
Stromboli: see on selle saarestiku peamine katel, mille all tuli lõõmab. Püsivalt. Sinna peale meid ei lastud, kuigi jah, oli näha, et elu seal peal käib tavapäraselt.
 |
| Stromboli - selle katla all on pidevalt tuli |
 |
| Selline oli kodulinn Tropea õhtuhämaruses, kui merelt laekusime |
Vanasti oli palju hirmujutte, miks Lõuna-Itaaliasse mitte minna. Maffiaga on asi ammu selge, turistisse see ei puutu. Või siis vastupidi, puutub selles suhtes, et kord on majas. Teine hirmujutt oli, et sinna reisides pead igatahes itaalia keelt tönkama, sest muidu jääd hätta. Tõsi on, et inglise keelt kuuleb kohalike suust väga harva, kallimates kõrtsudes ja ilmselt ka suuremates hotellides (seda viimast muidugi vaid oletan). Aga samas - mis siis ikka juhtuda saab? Kõik saab tehtud ja käidud. Rääkimata sellest, et tänasel päeval võid ju nutividinate abil kõik jutud ära rääkida. Mulle see variant muidugi ei meeldi ja hoopis põnevam on kasutada käsi-jalgu ja jõudumööda ise mõni uus sõna ära õppida. Itaallane, nähes, et sa ei saa ta jutust aru, kordab oma juttu aeglasemalt ja valjemalt :) Ja tegelikult mulle meeldib see nende uhkus oma keele üle. On nii loomulik, et isegi kõige elementaarsemaid viisakusväljendeid ei pursi nad inglise keeles, vaid ikka "prego", "grazie" jms kõikjal.
Ühel korral oli küll närv must, kui Pizzo vaksalist oli niigi lagipähe lajatava päikese all mitu kilomeetrit juba kõnnitud, aga tee lõpus oleks olnud vaja veel mäe otsa linnakesse ronida. Sealt, kus meie läksime, oli aga kaljusein ees. Kas minna hulk maad tagasi, kus oli üks loogiline teeharu või siiski riskida mingit poolmetsikut ja ehitussodi täis rajakest ümber mäe minna, pimedas usus, et seal kuskil läheb samuti tee mäkke. Siis tuli vastu üks hullunud pilguga papi, kellelt üritasime küsida, et kas sealt kuskilt saab üles. Tüüp vuristas ja vehkis kätega ja muudkui kinnitas rõõmsalt midagi. Läksimegi. Tuli veelgi hullem võpsik. Samal ajal ketras aju, et aga mida ta muudkui korrutas, kas see oli piazza või äkki üldsegi spiaggia? Esimene neist, väljak, oleks ilmselt see, mida vajame, aga äkki ta arvas, et otsime siiski randa ujumiseks...
Kõige mõnusam koju tulles oli aga see, et mu töölaual on parajasti just üks "Minu..." sarja käsikiri ühest Itaalia linnast. Nii läksid need espressolõhnalised hommikud ja magusad jõudeelulised hetked Itaalia tänavatel ja kohvikutes justkui sujuvalt edasi.
