Ja endiselt soovitan lugeda Nina Lykke "Ega me siin lõbu pärast ole". Pikemalt pajatan värskes Eesti Ekspressis.

Mu ainus kodu / Brotherus

Debüüdid on alati nii erutavad - sa ei tea, mida oodata. Seekord ületas ootused.

Su ainus kodu on su keha, sellele läbivale teljele ehitab Hanna Brotherus üles oma... jah, kuidas seda nimetada? Autofiktsioon? Valdavalt tõsieluline, ent siiski ilukirjanduslike lisandustega. Autor läheb Pariisi kirjutama, sellest sulnist kevadsuvest saame lühikesed päevikuvormis sissekanded. Raamatu põhiosa kulgeb siiski loogilisel ajaskaalal. Lapsepõlv usklikus kodus, kus tüdruku tantsukirge maha surutakse; suhe õega, kes võitleb söömishäirega ja hiljem rinnavähile alla peab vanduma. Just nii varajasest noorusest saab alguse äärmiselt isiklik suhe oma kehaga. Ühelt poolt tants, teisalt n-ö õe eest söömine...

Hiljem väga väikese vahega neli rasedust, neli imetamisperioodi, samal ajal töö koreograafina. Ja kuklas aina "pean olema tubli", mis tähendas "kui olin orgaaniline-bioaurutus-steiner-alternatiiv-friik-ema, riietasin lapsed ökolammaste puhtasse villa ja naturaalsiidi ja ravisin haavu teelehtedega ja kasvuvalu kapsalehtedega." Kokku sai suur koorem. Vaimule ja kehale. 

Laste kasvades tuli söömishäire all kannatava lähedase põrgu taas läbi teha, vanad haavad rebiti uuesti lahti. Lisaks ühe poja narkosõltuvus, enda lahutus.

Söömishäirete teema oli karm ja huvitav mu jaoks. Eriti see osa, kuidas see mõjutab perekonda. Kuidas sa reguleerid ka enda söögikordade arvu ja toidukoguseid haige järgi, samas ei pruugi see ju sinu organismile sobida. Kalorite kulutamine (haige puhul näiteks söögilauaski ühel kannikal istumine, sest see ju kulutab kaloreid) või mittekulutamine (söömishäire all kannatajat transporditakse maksimaalselt autoga, et ta liigselt energiat ei kulutaks) jne. Minu jaoks täiesti tume maa. 

Kuna autor on 50+ vanuses, siis loomulikult tuleb viimaks juttu ka keha vananemisest. 

Mind kõnetas aga näiteks tema keha sõpruse loomine veega ja kinnitus, et "inimene võib oma maapealse elu vabalt pead vette kastmata ära elada." No mida mina siis kogu aeg räägin :)

Ma arvan, et ühe või teise nurga alt, ühes või teises vanuses naisele võiks siit mingit äratundmist leida. 

Ikka see vana maja

Rõõm heast raamatust kestab.

 

Toriseja ja Escort

 Kuigi eile õhtul laekus mulle ka kõik vajalik teleri vahtimiseks, otsustasin siiski kinno minna. Kyrö "Kõike head, toriseja" olen kunagi lugenud, mitte et ma sisust suurt mäletanuks, aga eks need vanade meeste raamatud ja filmid on kõik sarnase sisuga. 

Oli selline muinasjutumaiguline ja happy end ja kõik see muu värk ja kui nad surnud pole, siis elavad tänapäevani. Bling-blingi ja tingel-tangeli kõrvale vahelduseks ju tore küll. 

Telerist vaatasin Lusti Korfu-saadet. Ma tean küll, et need saated mul kopsu üle maksa ajavad ja ma suurema osa saatest seda siunan ja diivaninurgas valudes väänlen, aga samas hea maandus. Nagu ette oli arvata, siis esimene saade Korfut veel ei näidanud (ja sarja viimane saade tehakse kokkuvõttev ja tagasivaatav, seda ma teile ütlen...:)). Tema eelmise saatesarjaga oli sarnane ka rendiautole kulutatud aeg ja energia, aga ilmselt see rohkem ta mehe kiiks ja tähetund. Ja hästi oluline oli ka kombinaathotelli vabaajategevuste, eriti petangi tutvustamine. Korraks oli juba hirm, et sama põhjalikkusega võetakse ette ka noolemäng, vesivõimlemine, kõhutants, piljard ja mis iganes aktiviteedid neis hotellides kõik on.  Imeline Korfu noh. 

Tegelikult tore huumorisaade, mis seal ikka öelda.

Purgis

 Jäin mandrile, paljude muude põhjuste seas, et mõned töised sabad lõpetada. Aga läks nii nagu alati - kui tagatuled paistavad, vean aga mikri välja ja kukun lugema. Seekord kaks pisikest, mõlema puhul loen juba ei tea mitmes kord. Hea tunne on endiselt.

"Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" hämmastab alati oma tekstilise nappuse, ent suure sisuga. 

"Elu sumedusest" uskumatult mitmeotstarbeline raamat, sobib nii hea tuju kui halva tuju lugemiseks. Seekord lisandus mu jaoks eriti tugevalt veel tagasivaateline dimensioon. Mis mured meil tol ajal olid... Palju on sest ajast muutunud, ent mõndagi ei ole ka... Pagulaskriisil on küll läte muutunud, aga olemus sama. Tollastes meeleoludes andis kohati tooni majanduskriis (see 2009. aasta oma, kes veel mäletab), täna oleme järgmise lävel. Kesküla edastas meeleolusid, kuidas aina vähem loetakse ja üha rohkem kirjutatakse - see on endiselt nii :) Siis kurtis, et maailm elab Twitteri 140-tähemärgilises piiratud keskkonnas. Noh, Kalev, kui sa täna seda kontingenti näeksid, kes elab visuaalsetes keskkondades, peamiselt seal ennast näidates, heal juhul teeb mõne veidra liigutuse ka ja 140 tähemärki on juba liiga palju tahetud :) Juudi- ja neegrinaljade põlu alla sattumine on juba õige väike mure, mõned muud teemad, mille üle hammast teritasid, oleks täna toimetaja juba välja praakinud.

Muutunud on Tallinn. Kesküla sumeduse otsimise aegu Kalamaja hoogne areng oli juba silmaga näha (on ka mainitud), aga Kopli veel mitte, Kalarannast kõnelemata (jah, Preatoni, oli juba meelestki läinud :)) Mure, et vanalinn on itaallaste käes, see vist on eilne päev (kuigi neid ridu kirjutades teevad alumise resto itaallased hoovis suitsu ja vestlevad, ütleme siis, elavalt :)) Vahepeal jõudis vanalinn olla suuresti venelaste käes, aga seegi vist on tänaseks muutumas. Aguliromantikast oskas Kesküla tõesti kaunilt kirjutada.

Sume

 

Toit nagu raamat

Viimaste päevade toidujutud on tekitanud kahetsusväärse sissevaate endagi toitumisharjumustesse. Analüüsi tulemusena sain teada: minu suhe toiduga ja toitu on sarnane lugemisega, kõike ja hästi palju. Möönan, et kogused on suured ja ette juhtub igasugust kraami. Siiski võib vist ka öelda, et ma teen eeltööd (mõlema, nii toidu kui raamatute puhul). 

Toidu valmistan valdavalt ise (ega mul siis igakord ka nii juhtu nagu selle küülikuga koorekastmes, mis muuseas on blogi otsinguajaloos veidralt populaarne :)) või söön väljas, poolfabrikaate eriti ei tunnista, aga loomulikult, kui jama päris majas, siis söön (maal näiteks lihtsalt peab midagi igaks juhuks olema). Purgisuppe ei suuda süüa, aga näiteks paar korda aastas võivad viinerid või kord kvartalis pelmeenid ette juhtuda küll. Kokkan meie peres ainult ja ainult mina (üks kord olen näinud meest muna praadimas, aga see kõik oli nii vaevaline ja keeruline, et mul tuli ninasõõrmeist tuld ja kuna ma sain aru, et peaksin talle selle protseduuri lõpuks aukirja või medali väljastama, siis lahkusin viimaks köögist).

Minu toiduvalmistamise juures on oluline, et... no parem kui keegi seda ei näe :) Esiteks, ma ei kannata, kui keegi pealt vaatab (seepärast ka kõik need moodsad seltskonnad "oh saame kokku, teeme koos süüa!" on mu puhul välistatud). Teiseks, ma olen laisk ja mugav inimene. Ma võin teha küll hästi maitseva roa, aga ma ei tee peaaegu kunagi asju retsepti järgi ja õigesti. Ja kui tulemus ei kannata, siis mõni mõis! Toon näite. Hasselbacki kartulid. Mul on üks tuttav, kellel on udupeened võtted ja agregaat, kuidas ikka neid sälke sinna teha tuleks, ma ei taha mõeldagi, millise aja ta selle peale kulutab. Mul on nuga ja lõikelaud ja viis minutit ja valmis. Ma ei viitsi mängida. Ärge kellelegi öelge, aga kunagi kui ma veel lasanjet tihti tegin, siis ma näiteks ainult esimesel korral tegin sinna need nõutud kaks kastet. Hiljem avastasin, et kui laua ääres just itaallane ei istu (ja mul tavaliselt ei istu), siis ega keegi midagi aru ei saa ja maitseb ikka ühtviisi. Nii et lühidalt - süüa teen igasugust kraami, aga nii lihtsalt ja mugavalt ja enda moodi kui tahan.

Toidukorrad kui sellised on arvuliselt enam-vähem paigas, aga kellaajad küll mitte. Hommikusöök on siis, kui ärgatakse. Ma pooltel kordadel ei söö üldse, olen ainult kohvi ja sidrunivee peal. Söön vaid neil päevadel, kui on puder või omlett. Võikuhommikutel ei osale, praemunaga kuidas kunagi. No kui ma olen kell 5 või 6 ärganud, siis muidugi suudan kell 9 hommikust süüa. Aga seda, et löön luugid valla ja kohe hakkaks vohmima, ma ei saa. Ja kui on valida hommikukohvi või toidu nautimine, siis võidab kohv. Kohvi armastan juua pikalt, viimane ots jahtub tavaliselt äragi, tund-poolteist on tavaline. Lõunasöök on sel kellaajal, kui me leiame, et selleks on õige aeg. Vahel kell 12, vahel (eriti suvel Hiiumaal) kell 16. Lõunasöök on alati soe söök, tõesti alati. Minu kaalule mõjub paremini, kui selle väljas söön, sest siis kindlad portsud ja kõik need muud jutud. Koduse toiduga kipun liialdama ja juurde tõstma. Õhtusöök on siis, kui tundub, et kõht on tühi. Enamasti häbiväärselt hilja :( Kellaajaliselt siis, mitte tühja kõhu mõttes hilja. See on enamasti külm toit. Sõltub muidugi, mida ja kui palju lõunaks sai söödud. Periooditi erineb. Ma ei mäletagi, mis eelmine periood oli, hetkel pigem selline  kokku visatud salati teema (roheline, tomat, kurk, avokaado, mozzarella või krevetid, seemned jms). 

Muidugi jääb kuhugi nende toidukordade vahele ka mõni kohvi-magusa paus või mõnel kohtumisel jutu kõrvale amps või paar. 

Musta Puudli lumepallisuppi ei ületa miski :) Puudel asub kahetsusväärselt lähedal ka, 30 meetrit?

Tunnistan, kapsarulle pole kordagi ise teinud, aga jällegi, Troika asub 150 meetrit.

Kadriorus meeldis mulle NOP, aga tunnistan, et see oli kohati liiga tervisliku menüüga, mõned road siiski sobisid.

Ja väga lahe oli lugeda, et siin on veel inimesi, kes nõudepesumasinat ei tunnista :) Sama siin. Lühikeses jalas olime juba nii targad, et ei hakanudki köögimööbliga seda tellima, aga noh, siia kolides oli see eelnevalt olemas, tööle pole kordagi pannud. Hiiumaal on samuti olemas ja suviti oleks ehk paaril korral isegi mõistlik seda kasutada, aga nõudekate häda on (minu kogemuste kohaselt) selles, et kui eelnevalt pole aasta aega kasutanud, siis... no siis see ei funka. Ja kui selle virna loputan kraani all ära, laon masinasse, panen vahendid, siis käiab see masin ju ise juba mingi 1-2 tundi, ja siis avades vaatavad vastu ikkagi pooleldi määrdunud nõud, siis... halloo, mul oleks juba seitse tiiru need pestud ja kapis :) Seega viimased 5-6 aastat ei ole enam isegi mitte proovinud seda masinat. 

Palju nädalas toidupoes kulub ei tea, see nii erinev. Praegust hinnatõusu toodete lõikes muidugi märkan, aga veel pole lõppsummas mõju tundnud, sest kuna juba viis kuud alkovaba elu, siis selle pealt säästetu on toidukorvi lõppmaksumuse ilmselt tasakaalustanud. 

Mis oleks mu toitumuses teisiti, kui ma üksi elaks... nii mõndagi, tundub mulle. Aga need jutud lähevad siin juba liiga pikaks ja üks on kindel - ma ei armasta lohepostitusi :)

Onu Bella tähestik / Draamateater

 On vist kindlam ja rahulikum (ja ka kukrule kergem), kui ma seal saare otsas kükitan. Nüüd jõudsin eile linna, kolisin end taas koju sisse, plaanisin kerge bjuuti sliipi teha, aga enne tahtsin veel ühele trükifailile pilgu peale visata, aga no käsi iseenesest liikus Draamateatri mängukava poole ja kuna etenduse alguseni oli paar tundi aega, siis otse loomulikult vaatas sealt vastu ka paar saadaval piletit.

Veider öelda, aga mulle see palagan sobis (ilmselt on siin põhjuseks viimatised nähtud etendused). Näitlejad kütsid ju mõnuga, elav muusika on alati teretulnud ja... eks selle Bella endaga on mul ka veider suhestumine - minu jaoks on ta omamoodi verstapostiks lapsepõlvelt teismeikka üleminekul. Tean neid laule, osasid meediakajastusigi, ent ühelgi kontserdil pole käinud ja ühtegi kassetti pole ostnud; elulooraamatuid (oli vist kaks osa) lugesin kunagi Egiptimaal basseini ääres (olid vägagi loetavad). Ehk siis meenutades eilsest etendusest ühe tegelase suhu pandud fraasi: Onu Bella on nagu rongiõnnetus - ei taha vaadata, aga vaatad ikka. Või umbes sellises sõnastuses. Ja ma möönan, et ta oli kogu selle provokatiivsuse ja šokeerimise keskel siiski intelligentne ja teadis väga hästi, mida tegi. 

Nüüd ma hakkasin küll rohkem Bella personaalküsimust lahkama, aga rääkima pidin ju lavastusest :) Nii värvikat tegelast kahe tunni sisse (+vaheaeg) mahutada on omaette kunst, saabki võtta vaid mõned märksõnad ja seigad, ei enamat. Mingi ülevaate Onu Bellast kui triksterist ja ka ajastust lavastus ju andis. Mulle meeldis vaba lähenemine päriselu tegelastele, näiteks Kersnat ei püütudki väljanägemiselt või hääletämbrilt sarnaseks timmida. Samas Jörpa ja Ester, või ka Priimägi ja Merca olid väga üks ühele. Märksa keerulisemad lood on Aarne Valmisega. Täna hommikukohvi juurde lahkasime seda päris pikalt ja nagu tellitult on keskpäeval Valmisega ka pikem intervjuu üles pandud. Ma saan aru, et see on igavana tüliõun, või vähemasti vaidluskoht, kõigi artistide ja nende mänedžeride/muusikaärimeeste puhul, ikka tundub, et teine saab liiga palju ja esimene teeb üksi suure töö ära. Samas üheta poleks teist ja teiseta poleks esimest. Veidral kombel oli Valmis lavastuses siiski läbinisti pahaks tehtud (aga meil ongi praegu must-valge maailm, Aaltode raamatute juures toon veel grotesksemaid näiteid selliste tõe väänamiste kohta).

Mingi piirini on ju teose juures autori/lavastaja vaba tõlgendus aktsepteeritav, ent kuskil tuleb piir vahel siiski ette. Näiteks tundub mulle, et neegrinalja (kiidan siinkohal Moppelit, et ta sellele ajastule iseloomuliku detaili siiski julges sisse jätta) kompenseerimiseks toodi lavastusse mõned naise rollist pajatavad monoloogid + kleiti riietuva mehe üle naermine mahendati võrdlusega, et aastal 2023 (või ´24) see kindlasti ei ole imelik ja naljakas. See oli ehk tarbetu kaasaega mugandamine.

Igatahes magama ei jäänud, mõtted uitama ei läinud ja kodu poole kõndides oli nii mõndagi meenutada.

Ega me siin lõbu pärast ole / Lykke

Ma annan siinkohal sellele raamatule juba oma raudpoltkindla soovituse lühidalt ära (pikem kajastus kunagi tulevikus teises kanalis), sest eks see otsapidi tilgub neil päevil laenutusosakondade uudiskirjanduse riiulitele ja kuna kraam on aus ja hea, siis ilmselt keeruline küüsi taha saada.

Kui sulle meeldis Lykke "Surmahaigus", sealne teravmeelne ühiskondlik satiir ja samas eluliselt veenvad vahejuhtumid, siis ilmselt naudid ka vananeva meeskirjaniku kirjutamisblokki ja õnnistusena kaela langenud viimase hetke kutset kirjandusfestivalile (joogi- ja toidutalongid, hurraa!). Eks sealt kooru oma tõde loomeinimeste, nende töö rahastamise ja voodielu, ent ka argise elu uute ja veidrate nähtuste kohta. 

Lõbusalt murettekitav lektüür. Minu selle aasta esikümne lugemine.

Joppenpuhh

Nagu ilmselt paljud raamatusõbrad nii olen ka mina kerge nördimusega jälginud, kuidas raamatupoodide kaubavalikus raamatute osakaal tasahilju väheneb. Koolitarbed, kirjutusvahendid, muusika - oli nagu kohe loogiline ja vastuvõetav. Alguses oli veidi imelik ka küünlaid ja gloobuseid sealt leida. Nüüd ei kergita kulmugi. Mäletan, et kui hakkasid ilmuma serviisid ja taimekasvatuskomplektid, siis küll porisesin ja tõmbasin raamatupoe külastusi vähemaks. Päris ilma ikka ei saanud ja kuidagi leidsin tagasitee sinna.

Nüüd vaatasin mitu hommikut veebipoes käies, et mis krdi aluspesu sinna uudistoodete alla on tekkinud. Olid sellised kolmnurksed kangapalakad. Selgus, et koerte kaelarätid olid hoopis (kuigi ma kahtlustan, et ega see pesupoeks muutuminegi kaugel ole). Ja veel edasi vaadates võis leida ka koera kakakottide hoiukoti. Naissss! Kategooriaks "Kodu ja aed"...

Samas käibki kliendi harjutamine muidugi piisavalt vargsi, nii et küllap harjun ka mina lõpuks kõigi jaburustega :) Kuigi-kuigi, kuniks on olemas näiteks Raamatukoi, on alati alternatiiv sinna üle kolida. Raamatuid on seal, nii füüsilises poes kui ka veebis, päriselt palju. Hinnad ketipoodidest soodsamad, paar eurot raamatu pealt on Harju keskmise hinnaga raamatu puhul tavaline, ent leidub ka nimetusi, mille puhul hinnavahe rasvasem. Jäi näiteks pilk peale Tarandi "Eesti tornaadodele", kus vahe seitse eurot - kui see pole korralik hinnavõit, siis mis üldse on?

Varsti võib teha ennustusvõistluse, millal saabub päev, mil raamatupoes on müügil viimane raamat.

Üks paik laias ilmas / Mayes

Seekord sai kaasa väga sobilik lektüür. Need mõned päevad mõnel ruutmeetril loksudes oli just paras mõtiskleda kodu tähenduse üle. Kas kodu on kinnisvara või tunne või kui kiiresti uude kohta asudes tuleb üle huulte sõna kodu... Lisaks kirjutab Mayes kuidagi eriti suvesulnilt (nii et kui ma lugenuks raamatut veidike varem, oleks julgelt suvelugemiseks soovitanud).

See on siis see Toscana-Mayes, ma igaks juhuks tuletan meelde neile, kes tema viimaseid eestindusi pole enam lugenud. Mingit tema eelmist naisteromaani sirvisin, aga üldse ei läinud. Samas see, kuidas ta kirjutab iseendast ja argistest asjadest, istub mulle hästi. Nüüd on teemaks kodu. Mayes jutustab enda erinevatest kodudest ja nende leidmisest. Tõsi, eks need osariigist osariiki kolimised segunesid kohati kirjuks virvarriks (süüdi ilmselt minu USA-leigus ja võhiklikkus sealse geograafia osas, tunnistan), ent võluvad arhitektuurilised detailid, hetked köögist ja iluaiast korvavad kõik kuhjaga. 

Edasi tuleb muidugi Itaalia :) Imeline, mis seal ikka öelda - lõhnad, maitsed, inimesed. Tulevad ka pikemad reisid ja peatumised, mõttemängud teemal "aga kui ma elaksin siin". Muide, kas teie ka reisil olles mängite selle mõttega? Mina seisatan küll kinnisvarastendide ees või siis mõnes eriti hingepaitavas kohas ja kujutlen end sinna. Lisaks oli päris tore peatükk sõprade kodude galerii. 

Nii et toidu- ja aiasõbrad, reisi- ja kirjandussõbrad - nautige!

PS. Kraam on suht värske, läbi käis ka koroona-pandeemia.

PPS. Ilusat pidupäeva ja pikka iga meie Eestile!

Linda Vista / Endla

Kui juba Pärnus paadialuse elu sai nii mitu päeva proovitud, siis tundus sobilik ka teatrisse põigata. Kuskil intervjuus olin suve alguses tähele pannud, et Endla jääb sel suvel majja edasi mängima. Tundus sobilik, sest ega neid suvelavastusi taga ajada hästi viitsikski. No ja siis see ilmategur ju veel ka.

Valikus oli ühel õhtul suure saali Normani-tükk, mõtlesin, et äkki liialt palagan. Järgmiste õhtute Küüni etendused olid välja müüdud, aga nagu ma ikka teisi õpetan, siis - vaata mõni tund enne algust müügisüsteemi. Või mine kassasse. Mingi kell ju maja oma bronnid ikka vabamüüki lastakse. Nii oligi. Sai nii Linda Vistale kui ka oleks saanud järgmise päeva Merrevaatele. Neist esimesele läksin, teisele ajasin sõrgu vastu, jäingi ajama. Mõni mees poodi vett ostma minnes siiski helistas, et ei suuda ei öelda ja vist ikka läheb teatrisse :) Olgu öeldud, et kui Linda Vista talle veel meeldis, siis Merrevaade jäi sellestki lahjemaks. Küll on hea, et ma otsustasin paati jäämise ja raamatu kasuks (vahel teen ma elus ikka õigeid otsuseid ka).

Linda Vista mind lõpuni päris veennud. Teema oli hea: viiekümnene äsja lahutatud mees lahkab senist elu ja proovib uusi tutvusi luua, või vähemasti tema sõber oma naisega püüab teda tagant nügida. Täiesti maiuspala ju! Ma enne merele minekut just lõpetasin osalt sarnase sisuga raamatu ja sellest saab ilmselgelt mu tänavuse lugemise esikümne rasvane kandidaat. Aga selles lavastuses... Anderson mängib seda tüüpi, mida ta kogu aeg mängib (äkki ta ei mängigi?). Mees-Rämmeld mängib sama tüüpi, mida alati. Nais-Rämmeld oli üllatavalt sümpaatne, möönan. Avandi oma ullikest tegelast mängis ju hästi, aga tervikule see juurde ei andnud (selles peaks siis teksti autorit muidugi süüdistama, vist). No ja nii edasi.

Ja pikale oli ka see jauramine venitatud. Oleks kogu lavastusest tunnikese ära näpistanud, oleks tihkema piruka saanud. Aga praegu kolm tundi ja kümme minutit, nomaitia. Tõsi, piletite hinnad on Pärnus vähe teised, seega nördimus oli ka tiba väiksem.

Minu Karlova / Lunge

Lühikesed lookesed Karlova tekkimisest ja sealsetest tähtsamatest maamärkidest (kino ja teater ja sadam ja kunstipood ja baarid). Iga karlovlane tunneb kindlasti need majad ja puud ja käänakud ära, samuti need inimesed, kes Karlovale oma näo annavad (Simone, Marge, Mait, Mann jt). 

Iga minuka lugemise järel on mõttekoht, mida uut ma teada sain? Seekord olid selleks kahekordsed puukuurid, ja oi, neist ma oleks küll tahtnud rohkem lugeda! Päriselt. Et kas käiaksegi "teisel korrusel" puude järel - aga kuidas? Redel, trepp? Kas see on sees- või väljaspool? Ja kas siis loobid puud alla ja siis korjad sülle/korvi või tuled puukorviga ülevalt alla? Tõsi, ma läksin nüüd uuele ringile raamatut tudeerima ja leidsin pildilisast ühe allkirjata foto, mis vist peaks seda nähtust illustreerima. Igatahes väga põnev teema!

Loomulikult erutas mind ka paadinaise elu, aga sellest liiga pikalt ei saanud ilmselt kirjutada, sest see oleks väljunud "Minu Karlova" piiridest, ent tore siiski teada, et Karloval nii vägev sadam on.

Raamatu pärliks olid humoorikad seigad Toomas Lungest. Eks see ole juba vana trikk, mis mingil põhjusel alati jube hästi töötab :) Paned abikaasa tanki ja juba lugeja pupsub naerda. Olgu selleks algusaegadest imestus, et vaene Toomas, kes elabki iga päev Tartus, kus pole isegi merd ja on nii aeglased inimesed. Või siis poolpaljas Toomas tamburiiniga aknal kajakaid peletamas (foto oleks pildilisas võinud olla, kui te minu tagasihoidlikku arvamust küsite). Või Toomas, kes pakkus end lasteaeda koristajaks, kui vaid Inga poeg sinna koha saaks. Neid pärleid oleks võinud samuti rohkem olla. 

Igatahes on lisaks Supilinnale nüüd Karloval oma tore raamatuke olemas - milline linnaosa järgmiseks?

Süda / Bergman

 Iga päev, mil ilmub midagi Ingmar Bergmani suure (ja ma mõtlen päriselt suuuure) perekonna liikmetelt, on hea päev. Olgu kohe ära öeldud, et raamatu autor Daniel Bergman on vana Bergmani poeg neljandast abielust Eesti päritolu pianisti Käbi Lareteiga. 

Väga mitmekihtne on see lugu, minu suureks rõõmuks. Laias laastus jookseb lugu vaheldumisi kolmel ajateljel: sünnist (ei, mitte surmani, ütleme siis, et...) kirjutamishetkeni, haigus(t)e ajajoonel ja kolmandaks aastal 2020 (mil ta kirjutabki käesolevat raamatut). Raamatu kirjutamise idee on tõukunud soovist oma tol hetkel 11aastasele tütrele, hellitusnimega Südmeke, enda lugu jutustada. Ennekõike on põhjuseks 2011. aastal saadud kaks võrdlemisi kehva diagnoosi: progresseeruv hulgiskleroos ja südame mitraalklapi rike. 

Loomulikult ei saa kahe maailmakuulsa loomeinimese poja elulugu olla igavate killast. Siin on vana Bergmani ja Fårö lugusid, suhteid ja... aga kolm läbivalt kandvat teemat, mulle tundub: ametialane tegevus, haigus, suhted emaga. Ametilt läks Daniel esialgu isaga sama sammu, sukeldudes juba päris noorelt kino- ja filmimaailma, ent ühel hetkel mõistis, kui vähe on sellel päris eluga pistmist. Esmalt juhtus nii, et ta hellitas mõnda aega mõtet teha kahest kiirabitöötajast film (1990ndatel ei olnud sedalaadi kraam veel väga levinud), ent tausta kogumiseks kaasa tehtud sõidud tipnesid sellega, et üha selgemaks sai teadmine, et just kiirabitöö ongi see, mida Daniel siin elus tahab teha. Kiirabitöö ja laibaveo kirjeldused olid siin hõrgult head. Isiklike tõbede kirjeldused olid ka igati loetavad, tõsi, kohati väga meditsiinilised. 

Omaette teema on suhted emaga. Mul ei ole siin käepärast ühtegi Laretei raamatut, kuigi lugenud olen neid ilmumisjärgselt vist küll kõiki, aga ma ütleks, et on jäänud mulje temast kui äärmiselt väljapeetud, soliidsest, ent kuidagi kaugeks jäävast daamist. Tundub, et sellisena nägi teda ka ta oma poeg. Hullemgi veel, pärast teraapiat leiab Daniel kirjeldamiseks vaid ühe tunde - viha. Mõneti karm. Samas kas kunst ja armusuhted kaaluvad üles suhted lastega? Danielil on ühed mälestused (lapsehoidjad, kelle ülesandeks takistada teda ema juurde minemast või isa katse poiss üldse lapsehoidjale kasvatada anda jne), emal ilmselt teised (tema mäletab ehk rohkem joomisi, lõhkumisi, laaberdamisi). Need on alati sellised kahe otsaga asjad, kus otsad aga sugugi kokku ei taha minna... Nii et see ei ole koht, kus kõrvalseisjad saaksid kellelegi kaasa noogutada või kellegi üle kohut mõista.

Aga lugeda oli sellest kõigest hea. Teemad, ajahüpped, kohatine fragmentaarsus, tempo - kõik.

Ettevaatlik

 Tahtsin siin raamatu- ja teatrijuttu kirjutada, aga ei teagi, kas julgeb. Käisin vahepeal paar päeva linnas ja mõlemal päeval sattus ette inimene, kes rõõmsalt teatas, et tead, ma ostsin sinu soovituse peale selle ja tolle raamatu (teisel päeval kohatud tegelane lõi tõestuseks isegi kotisuu lahti). Teeb kuidagi ettevaatlikuks mu. Mees vaatas ka kõrval imeliku näoga. Nüüd on sada aastat piinlik olla. Kiita ei julge. Laita ei julge.

Aga teatrist. Sinna etendusele pidin ma tegelikult minema augusti lõpus, aga praamil istudes helistas see sõber, kes käib igal õhtul teatris, et kaks vaba piletit vaatab süsteemis vastu, tulge. No kuna see augusti lõpp kohe kuidagi ei sobinud ka mulle, sest sel õhtul tuleb veel üks majutus (Hiiumaal) ja elu õieke lennukilt, siis... mindagu! Napilt jõudsin veel Haapsalu Jyskist pleede osta, sest ma olin praamile tulnud siiski võrdlemisi koduste riietega ja äärmiselt õhukeselt. Suvi või nii...

Kui ma siis samal ööl need varem ostetud piletid müüki panin, siis tuli mulle huvitavaid sõnumeid. Üks kirjutaja õhkas, et kahju, et kuupäev ei sobi, läheks küll uuesti vaatama. Tõsi, tegemist oli teatriinimesega. Edasi tulid huvitavamad sõnumid. Sellised, kus kompavalt uuriti, et kas ma müün seepärast, et ei saa minna või seepärast, et olen kuulnud teiste muljeid :) Ma mõistan neid küsijaid. Mõistan vaheajal lahkujaid (kolm tundi kestab see õudus). Mõistan ka lavastusest vaimustujaid, sest möönan, et näitlejad olid tasemel, eriti Tõnn Lamp ja Mart Toome. 

Võib-olla peamine, mida endale ette heita - vähene ettevalmistus. Ilmselt kui ma oleksin läinud siis, kui pidin minema, oleksin eelnevalt veidi asja tudeerinud, aga nüüd potsatasin saali valge lehena, ja see polnud hea mõte. Absurdi on mitmesugust, aga selleks konkreetselt ma valmis ei olnud. Ja ilmselt ma olin ka natuke väsinud. Või hakkan jõudma sinna eluetappi, kus peaksin suviti piirduma komöödiateatri etendustega. Igatahes kuskil siin oli mingi nihe. 

Mul ei ole sügiseks mitte ühtegi teatripiletit ostetud. Ma ei oska enam leida neid õigeid lavastusi. Mis natuke teeks rõõmu ja natuke paneks siiski ka edasi mõtisklema. Kus oleks minimaalne, aga siiski lavastust toetav ja kandev lavakujundus. Kus oleks veidi uudset lähenemist ja õrna eksperimenteerimist, aga millest aru saamiseks ei peaks eelnevalt kolm nädalat taustainfot koguma. Tõsi, näitlejad on meil valdavalt vinged ja nende naudingut on laval alati rõõm jälgida. Ja olgem ausad, ega kahekesi minnes 60-90 eurot välja käia paneb ka veidi mõtlema. Kui sa saad elamuse, siis see ei ole üldse suur raha. Kui sa aga haigutad, sügad sabakonti, niheled, jääd magama (mu naaber), kandud oma mõtetesse (mina), lahkud vaheajal, siis, ma leian, on see siiski veidi kallis hind. 

Kingitud elu / Suzuki

Jaapanlaste lugemiseks peab hetke väga valima. Nende veidi nurgeline jaa hakitud stiil ei tõmba mind just iga kord käima (ma ei olnud sel raamatul esimene laenutaja, aga lehed olid nii kanged ja murdmata, et kahtlustan, et eelmised lugejad jätsid üldse pooleli:)). Seekord lugemine sujus. Ma ei hakka seda rahvast ja kultuuri ilmselgelt kunagi mõistma, see jääb mulle kaugeks, võõraks, segaseks. Minu piiratud mätta otsast vaadatuna koguni mingil määral perversseks ja masendavaks. Olgu siis nii. 

On noor naine, kes töötab hostess´ina, tööst vabal ajal elab oma üksildast ja emotsioonitut elu. Suhted ema ja sõpradega on, nagu need on. Ema haiguse ja surma järel püüab mingil määral elu teistele rööbastele juhtida. Sellest, et ta töölt ära tuli, peaks lugeja vist välja lugema, et see tal ka õnnestus... Samas ei näi edasine siiski kuskilt otsast jätkusuutlik olevat (või pidada jätkusuutlikuks saadud paberkotti rahaga, ent kauaks...), lisaks suhtlus mingi teise host´iga, kellega koos juua ja magada. 

Selline möh-lugemine. Samas kinnitan, et lugesin "valu ja vaevata", nii et ju miski selles tekstis mind köitis, aga jah... Lühike tekst, nii et lugeda soovitan igatahes. Erinevus rikastab ja kõik need muud loosungid. 

Malma jaam / Schulman

Skandinaavlaste rammusalt tumemeelne ja düsfunktsionaalne perekond, kolm jutustajat ja mõned kenakesed ajaliinid - kokku saab mulle igati sobilik lektüür. Sest midagi pole öelda, see põhjamaalaste sünk kraam mulle istub. 

Schulmani tugevuseks näib olevat nõelteravate üksikute olukordade loomine (tervikpilt oli väheke ehk nõrgem). Näiteks kujuta ette korterit, kus ühes toas on kaks õde kuulmas, kuidas teisel pool seina püüavad nende vanemad äsja üles kerkinud lahutuse valguses omavahel lapsed ära jagada. Ühte tahaksid mõlemad, teist last ei taha kumbki. See on nagu sahmak jäist vett krae vahele, aga selliseid hetki tuleb veel. Tuleb hülgamist, reetmist, äraminemisi, rääkimatajätmisi, vabaduse ihaldamist... Schulman virutab lugeja ette selle paksuvärvilise pintslitõmbe ja läheb siis edasi. Ta ei riku neid hetki ära mingi lameda vatramise või mitme kandi pealt analüüsimisega. 

Üllatada lasin end ka. Või peaks seda nimetama kavalaks tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Tahtmata sisu kohta liiga palju reeta, siis ütleme nii, et ma pool raamatut ootasin, et ühes kohas juhtuks üks asi. No ei juhtunud midagi, hakkasin sellele liinile lahenduseks teisi alternatiive ette kujutama... ja siis tõmbas autor mul vaiba alt. Hea lüke. 

PS. Aru ma ei saa, kuidas selle raamatu eesti keeles ilmumine mul märkamata jäi. Igaks juhuks olgu mainitud, et põhja poolt on veel head kraami tulemas - Nina Lykke "Ega me siin lõbu pärast ole".