Toit nagu raamat

Viimaste päevade toidujutud on tekitanud kahetsusväärse sissevaate endagi toitumisharjumustesse. Analüüsi tulemusena sain teada: minu suhe toiduga ja toitu on sarnane lugemisega, kõike ja hästi palju. Möönan, et kogused on suured ja ette juhtub igasugust kraami. Siiski võib vist ka öelda, et ma teen eeltööd (mõlema, nii toidu kui raamatute puhul). 

Toidu valmistan valdavalt ise (ega mul siis igakord ka nii juhtu nagu selle küülikuga koorekastmes, mis muuseas on blogi otsinguajaloos veidralt populaarne :)) või söön väljas, poolfabrikaate eriti ei tunnista, aga loomulikult, kui jama päris majas, siis söön (maal näiteks lihtsalt peab midagi igaks juhuks olema). Purgisuppe ei suuda süüa, aga näiteks paar korda aastas võivad viinerid või kord kvartalis pelmeenid ette juhtuda küll. Kokkan meie peres ainult ja ainult mina (üks kord olen näinud meest muna praadimas, aga see kõik oli nii vaevaline ja keeruline, et mul tuli ninasõõrmeist tuld ja kuna ma sain aru, et peaksin talle selle protseduuri lõpuks aukirja või medali väljastama, siis lahkusin viimaks köögist).

Minu toiduvalmistamise juures on oluline, et... no parem kui keegi seda ei näe :) Esiteks, ma ei kannata, kui keegi pealt vaatab (seepärast ka kõik need moodsad seltskonnad "oh saame kokku, teeme koos süüa!" on mu puhul välistatud). Teiseks, ma olen laisk ja mugav inimene. Ma võin teha küll hästi maitseva roa, aga ma ei tee peaaegu kunagi asju retsepti järgi ja õigesti. Ja kui tulemus ei kannata, siis mõni mõis! Toon näite. Hasselbacki kartulid. Mul on üks tuttav, kellel on udupeened võtted ja agregaat, kuidas ikka neid sälke sinna teha tuleks, ma ei taha mõeldagi, millise aja ta selle peale kulutab. Mul on nuga ja lõikelaud ja viis minutit ja valmis. Ma ei viitsi mängida. Ärge kellelegi öelge, aga kunagi kui ma veel lasanjet tihti tegin, siis ma näiteks ainult esimesel korral tegin sinna need nõutud kaks kastet. Hiljem avastasin, et kui laua ääres just itaallane ei istu (ja mul tavaliselt ei istu), siis ega keegi midagi aru ei saa ja maitseb ikka ühtviisi. Nii et lühidalt - süüa teen igasugust kraami, aga nii lihtsalt ja mugavalt ja enda moodi kui tahan.

Toidukorrad kui sellised on arvuliselt enam-vähem paigas, aga kellaajad küll mitte. Hommikusöök on siis, kui ärgatakse. Ma pooltel kordadel ei söö üldse, olen ainult kohvi ja sidrunivee peal. Söön vaid neil päevadel, kui on puder või omlett. Võikuhommikutel ei osale, praemunaga kuidas kunagi. No kui ma olen kell 5 või 6 ärganud, siis muidugi suudan kell 9 hommikust süüa. Aga seda, et löön luugid valla ja kohe hakkaks vohmima, ma ei saa. Ja kui on valida hommikukohvi või toidu nautimine, siis võidab kohv. Kohvi armastan juua pikalt, viimane ots jahtub tavaliselt äragi, tund-poolteist on tavaline. Lõunasöök on sel kellaajal, kui me leiame, et selleks on õige aeg. Vahel kell 12, vahel (eriti suvel Hiiumaal) kell 16. Lõunasöök on alati soe söök, tõesti alati. Minu kaalule mõjub paremini, kui selle väljas söön, sest siis kindlad portsud ja kõik need muud jutud. Koduse toiduga kipun liialdama ja juurde tõstma. Õhtusöök on siis, kui tundub, et kõht on tühi. Enamasti häbiväärselt hilja :( Kellaajaliselt siis, mitte tühja kõhu mõttes hilja. See on enamasti külm toit. Sõltub muidugi, mida ja kui palju lõunaks sai söödud. Periooditi erineb. Ma ei mäletagi, mis eelmine periood oli, hetkel pigem selline  kokku visatud salati teema (roheline, tomat, kurk, avokaado, mozzarella või krevetid, seemned jms). 

Muidugi jääb kuhugi nende toidukordade vahele ka mõni kohvi-magusa paus või mõnel kohtumisel jutu kõrvale amps või paar. 

Musta Puudli lumepallisuppi ei ületa miski :) Puudel asub kahetsusväärselt lähedal ka, 30 meetrit?

Tunnistan, kapsarulle pole kordagi ise teinud, aga jällegi, Troika asub 150 meetrit.

Kadriorus meeldis mulle NOP, aga tunnistan, et see oli kohati liiga tervisliku menüüga, mõned road siiski sobisid.

Ja väga lahe oli lugeda, et siin on veel inimesi, kes nõudepesumasinat ei tunnista :) Sama siin. Lühikeses jalas olime juba nii targad, et ei hakanudki köögimööbliga seda tellima, aga noh, siia kolides oli see eelnevalt olemas, tööle pole kordagi pannud. Hiiumaal on samuti olemas ja suviti oleks ehk paaril korral isegi mõistlik seda kasutada, aga nõudekate häda on (minu kogemuste kohaselt) selles, et kui eelnevalt pole aasta aega kasutanud, siis... no siis see ei funka. Ja kui selle virna loputan kraani all ära, laon masinasse, panen vahendid, siis käiab see masin ju ise juba mingi 1-2 tundi, ja siis avades vaatavad vastu ikkagi pooleldi määrdunud nõud, siis... halloo, mul oleks juba seitse tiiru need pestud ja kapis :) Seega viimased 5-6 aastat ei ole enam isegi mitte proovinud seda masinat. 

Palju nädalas toidupoes kulub ei tea, see nii erinev. Praegust hinnatõusu toodete lõikes muidugi märkan, aga veel pole lõppsummas mõju tundnud, sest kuna juba viis kuud alkovaba elu, siis selle pealt säästetu on toidukorvi lõppmaksumuse ilmselt tasakaalustanud. 

Mis oleks mu toitumuses teisiti, kui ma üksi elaks... nii mõndagi, tundub mulle. Aga need jutud lähevad siin juba liiga pikaks ja üks on kindel - ma ei armasta lohepostitusi :)