Iga päev, mil ilmub midagi Ingmar Bergmani suure (ja ma mõtlen päriselt suuuure) perekonna liikmetelt, on hea päev. Olgu kohe ära öeldud, et raamatu autor Daniel Bergman on vana Bergmani poeg neljandast abielust Eesti päritolu pianisti Käbi Lareteiga.
Väga mitmekihtne on see lugu, minu suureks rõõmuks. Laias laastus jookseb lugu vaheldumisi kolmel ajateljel: sünnist (ei, mitte surmani, ütleme siis, et...) kirjutamishetkeni, haigus(t)e ajajoonel ja kolmandaks aastal 2020 (mil ta kirjutabki käesolevat raamatut). Raamatu kirjutamise idee on tõukunud soovist oma tol hetkel 11aastasele tütrele, hellitusnimega Südmeke, enda lugu jutustada. Ennekõike on põhjuseks 2011. aastal saadud kaks võrdlemisi kehva diagnoosi: progresseeruv hulgiskleroos ja südame mitraalklapi rike.
Loomulikult ei saa kahe maailmakuulsa loomeinimese poja elulugu olla igavate killast. Siin on vana Bergmani ja Fårö lugusid, suhteid ja... aga kolm läbivalt kandvat teemat, mulle tundub: ametialane tegevus, haigus, suhted emaga. Ametilt läks Daniel esialgu isaga sama sammu, sukeldudes juba päris noorelt kino- ja filmimaailma, ent ühel hetkel mõistis, kui vähe on sellel päris eluga pistmist. Esmalt juhtus nii, et ta hellitas mõnda aega mõtet teha kahest kiirabitöötajast film (1990ndatel ei olnud sedalaadi kraam veel väga levinud), ent tausta kogumiseks kaasa tehtud sõidud tipnesid sellega, et üha selgemaks sai teadmine, et just kiirabitöö ongi see, mida Daniel siin elus tahab teha. Kiirabitöö ja laibaveo kirjeldused olid siin hõrgult head. Isiklike tõbede kirjeldused olid ka igati loetavad, tõsi, kohati väga meditsiinilised.
Omaette teema on suhted emaga. Mul ei ole siin käepärast ühtegi Laretei raamatut, kuigi lugenud olen neid ilmumisjärgselt vist küll kõiki, aga ma ütleks, et on jäänud mulje temast kui äärmiselt väljapeetud, soliidsest, ent kuidagi kaugeks jäävast daamist. Tundub, et sellisena nägi teda ka ta oma poeg. Hullemgi veel, pärast teraapiat leiab Daniel kirjeldamiseks vaid ühe tunde - viha. Mõneti karm. Samas kas kunst ja armusuhted kaaluvad üles suhted lastega? Danielil on ühed mälestused (lapsehoidjad, kelle ülesandeks takistada teda ema juurde minemast või isa katse poiss üldse lapsehoidjale kasvatada anda jne), emal ilmselt teised (tema mäletab ehk rohkem joomisi, lõhkumisi, laaberdamisi). Need on alati sellised kahe otsaga asjad, kus otsad aga sugugi kokku ei taha minna... Nii et see ei ole koht, kus kõrvalseisjad saaksid kellelegi kaasa noogutada või kellegi üle kohut mõista.
Aga lugeda oli sellest kõigest hea. Teemad, ajahüpped, kohatine fragmentaarsus, tempo - kõik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar