Jäin mandrile, paljude muude põhjuste seas, et mõned töised sabad lõpetada. Aga läks nii nagu alati - kui tagatuled paistavad, vean aga mikri välja ja kukun lugema. Seekord kaks pisikest, mõlema puhul loen juba ei tea mitmes kord. Hea tunne on endiselt.
"Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" hämmastab alati oma tekstilise nappuse, ent suure sisuga.
"Elu sumedusest" uskumatult mitmeotstarbeline raamat, sobib nii hea tuju kui halva tuju lugemiseks. Seekord lisandus mu jaoks eriti tugevalt veel tagasivaateline dimensioon. Mis mured meil tol ajal olid... Palju on sest ajast muutunud, ent mõndagi ei ole ka... Pagulaskriisil on küll läte muutunud, aga olemus sama. Tollastes meeleoludes andis kohati tooni majanduskriis (see 2009. aasta oma, kes veel mäletab), täna oleme järgmise lävel. Kesküla edastas meeleolusid, kuidas aina vähem loetakse ja üha rohkem kirjutatakse - see on endiselt nii :) Siis kurtis, et maailm elab Twitteri 140-tähemärgilises piiratud keskkonnas. Noh, Kalev, kui sa täna seda kontingenti näeksid, kes elab visuaalsetes keskkondades, peamiselt seal ennast näidates, heal juhul teeb mõne veidra liigutuse ka ja 140 tähemärki on juba liiga palju tahetud :) Juudi- ja neegrinaljade põlu alla sattumine on juba õige väike mure, mõned muud teemad, mille üle hammast teritasid, oleks täna toimetaja juba välja praakinud.
Muutunud on Tallinn. Kesküla sumeduse otsimise aegu Kalamaja hoogne areng oli juba silmaga näha (on ka mainitud), aga Kopli veel mitte, Kalarannast kõnelemata (jah, Preatoni, oli juba meelestki läinud :)) Mure, et vanalinn on itaallaste käes, see vist on eilne päev (kuigi neid ridu kirjutades teevad alumise resto itaallased hoovis suitsu ja vestlevad, ütleme siis, elavalt :)) Vahepeal jõudis vanalinn olla suuresti venelaste käes, aga seegi vist on tänaseks muutumas. Aguliromantikast oskas Kesküla tõesti kaunilt kirjutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar