On vist kindlam ja rahulikum (ja ka kukrule kergem), kui ma seal saare otsas kükitan. Nüüd jõudsin eile linna, kolisin end taas koju sisse, plaanisin kerge bjuuti sliipi teha, aga enne tahtsin veel ühele trükifailile pilgu peale visata, aga no käsi iseenesest liikus Draamateatri mängukava poole ja kuna etenduse alguseni oli paar tundi aega, siis otse loomulikult vaatas sealt vastu ka paar saadaval piletit.
Veider öelda, aga mulle see palagan sobis (ilmselt on siin põhjuseks viimatised nähtud etendused). Näitlejad kütsid ju mõnuga, elav muusika on alati teretulnud ja... eks selle Bella endaga on mul ka veider suhestumine - minu jaoks on ta omamoodi verstapostiks lapsepõlvelt teismeikka üleminekul. Tean neid laule, osasid meediakajastusigi, ent ühelgi kontserdil pole käinud ja ühtegi kassetti pole ostnud; elulooraamatuid (oli vist kaks osa) lugesin kunagi Egiptimaal basseini ääres (olid vägagi loetavad). Ehk siis meenutades eilsest etendusest ühe tegelase suhu pandud fraasi: Onu Bella on nagu rongiõnnetus - ei taha vaadata, aga vaatad ikka. Või umbes sellises sõnastuses. Ja ma möönan, et ta oli kogu selle provokatiivsuse ja šokeerimise keskel siiski intelligentne ja teadis väga hästi, mida tegi.
Nüüd ma hakkasin küll rohkem Bella personaalküsimust lahkama, aga rääkima pidin ju lavastusest :) Nii värvikat tegelast kahe tunni sisse (+vaheaeg) mahutada on omaette kunst, saabki võtta vaid mõned märksõnad ja seigad, ei enamat. Mingi ülevaate Onu Bellast kui triksterist ja ka ajastust lavastus ju andis. Mulle meeldis vaba lähenemine päriselu tegelastele, näiteks Kersnat ei püütudki väljanägemiselt või hääletämbrilt sarnaseks timmida. Samas Jörpa ja Ester, või ka Priimägi ja Merca olid väga üks ühele. Märksa keerulisemad lood on Aarne Valmisega. Täna hommikukohvi juurde lahkasime seda päris pikalt ja nagu tellitult on keskpäeval Valmisega ka pikem intervjuu üles pandud. Ma saan aru, et see on igavana tüliõun, või vähemasti vaidluskoht, kõigi artistide ja nende mänedžeride/muusikaärimeeste puhul, ikka tundub, et teine saab liiga palju ja esimene teeb üksi suure töö ära. Samas üheta poleks teist ja teiseta poleks esimest. Veidral kombel oli Valmis lavastuses siiski läbinisti pahaks tehtud (aga meil ongi praegu must-valge maailm, Aaltode raamatute juures toon veel grotesksemaid näiteid selliste tõe väänamiste kohta).
Mingi piirini on ju teose juures autori/lavastaja vaba tõlgendus aktsepteeritav, ent kuskil tuleb piir vahel siiski ette. Näiteks tundub mulle, et neegrinalja (kiidan siinkohal Moppelit, et ta sellele ajastule iseloomuliku detaili siiski julges sisse jätta) kompenseerimiseks toodi lavastusse mõned naise rollist pajatavad monoloogid + kleiti riietuva mehe üle naermine mahendati võrdlusega, et aastal 2023 (või ´24) see kindlasti ei ole imelik ja naljakas. See oli ehk tarbetu kaasaega mugandamine.
Igatahes magama ei jäänud, mõtted uitama ei läinud ja kodu poole kõndides oli nii mõndagi meenutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar