Ettevaatlik

 Tahtsin siin raamatu- ja teatrijuttu kirjutada, aga ei teagi, kas julgeb. Käisin vahepeal paar päeva linnas ja mõlemal päeval sattus ette inimene, kes rõõmsalt teatas, et tead, ma ostsin sinu soovituse peale selle ja tolle raamatu (teisel päeval kohatud tegelane lõi tõestuseks isegi kotisuu lahti). Teeb kuidagi ettevaatlikuks mu. Mees vaatas ka kõrval imeliku näoga. Nüüd on sada aastat piinlik olla. Kiita ei julge. Laita ei julge.

Aga teatrist. Sinna etendusele pidin ma tegelikult minema augusti lõpus, aga praamil istudes helistas see sõber, kes käib igal õhtul teatris, et kaks vaba piletit vaatab süsteemis vastu, tulge. No kuna see augusti lõpp kohe kuidagi ei sobinud ka mulle, sest sel õhtul tuleb veel üks majutus (Hiiumaal) ja elu õieke lennukilt, siis... mindagu! Napilt jõudsin veel Haapsalu Jyskist pleede osta, sest ma olin praamile tulnud siiski võrdlemisi koduste riietega ja äärmiselt õhukeselt. Suvi või nii...

Kui ma siis samal ööl need varem ostetud piletid müüki panin, siis tuli mulle huvitavaid sõnumeid. Üks kirjutaja õhkas, et kahju, et kuupäev ei sobi, läheks küll uuesti vaatama. Tõsi, tegemist oli teatriinimesega. Edasi tulid huvitavamad sõnumid. Sellised, kus kompavalt uuriti, et kas ma müün seepärast, et ei saa minna või seepärast, et olen kuulnud teiste muljeid :) Ma mõistan neid küsijaid. Mõistan vaheajal lahkujaid (kolm tundi kestab see õudus). Mõistan ka lavastusest vaimustujaid, sest möönan, et näitlejad olid tasemel, eriti Tõnn Lamp ja Mart Toome. 

Võib-olla peamine, mida endale ette heita - vähene ettevalmistus. Ilmselt kui ma oleksin läinud siis, kui pidin minema, oleksin eelnevalt veidi asja tudeerinud, aga nüüd potsatasin saali valge lehena, ja see polnud hea mõte. Absurdi on mitmesugust, aga selleks konkreetselt ma valmis ei olnud. Ja ilmselt ma olin ka natuke väsinud. Või hakkan jõudma sinna eluetappi, kus peaksin suviti piirduma komöödiateatri etendustega. Igatahes kuskil siin oli mingi nihe. 

Mul ei ole sügiseks mitte ühtegi teatripiletit ostetud. Ma ei oska enam leida neid õigeid lavastusi. Mis natuke teeks rõõmu ja natuke paneks siiski ka edasi mõtisklema. Kus oleks minimaalne, aga siiski lavastust toetav ja kandev lavakujundus. Kus oleks veidi uudset lähenemist ja õrna eksperimenteerimist, aga millest aru saamiseks ei peaks eelnevalt kolm nädalat taustainfot koguma. Tõsi, näitlejad on meil valdavalt vinged ja nende naudingut on laval alati rõõm jälgida. Ja olgem ausad, ega kahekesi minnes 60-90 eurot välja käia paneb ka veidi mõtlema. Kui sa saad elamuse, siis see ei ole üldse suur raha. Kui sa aga haigutad, sügad sabakonti, niheled, jääd magama (mu naaber), kandud oma mõtetesse (mina), lahkud vaheajal, siis, ma leian, on see siiski veidi kallis hind.