Malma jaam / Schulman

Skandinaavlaste rammusalt tumemeelne ja düsfunktsionaalne perekond, kolm jutustajat ja mõned kenakesed ajaliinid - kokku saab mulle igati sobilik lektüür. Sest midagi pole öelda, see põhjamaalaste sünk kraam mulle istub. 

Schulmani tugevuseks näib olevat nõelteravate üksikute olukordade loomine (tervikpilt oli väheke ehk nõrgem). Näiteks kujuta ette korterit, kus ühes toas on kaks õde kuulmas, kuidas teisel pool seina püüavad nende vanemad äsja üles kerkinud lahutuse valguses omavahel lapsed ära jagada. Ühte tahaksid mõlemad, teist last ei taha kumbki. See on nagu sahmak jäist vett krae vahele, aga selliseid hetki tuleb veel. Tuleb hülgamist, reetmist, äraminemisi, rääkimatajätmisi, vabaduse ihaldamist... Schulman virutab lugeja ette selle paksuvärvilise pintslitõmbe ja läheb siis edasi. Ta ei riku neid hetki ära mingi lameda vatramise või mitme kandi pealt analüüsimisega. 

Üllatada lasin end ka. Või peaks seda nimetama kavalaks tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Tahtmata sisu kohta liiga palju reeta, siis ütleme nii, et ma pool raamatut ootasin, et ühes kohas juhtuks üks asi. No ei juhtunud midagi, hakkasin sellele liinile lahenduseks teisi alternatiive ette kujutama... ja siis tõmbas autor mul vaiba alt. Hea lüke. 

PS. Aru ma ei saa, kuidas selle raamatu eesti keeles ilmumine mul märkamata jäi. Igaks juhuks olgu mainitud, et põhja poolt on veel head kraami tulemas - Nina Lykke "Ega me siin lõbu pärast ole".