Primavera / Promet

Ma ei uskunud, et selle lugemine nii lobe ja ladus saab olema, vahel lihtsalt on selle nõukaaegse kraamiga kuidagi aeglane, punnitatud, keeruline... 

Ja kui palju erinevaid kihte, sest seda võib lugeda kui armastuslugu (peategelane Saskia kohtub turismireisil kunagise kallimaga, vahelduvad meenutused tollasest ajast, aga kirg lõõmab ja leegitseb muidugi ka reisi toimumise hetkel). Minu jaoks oli see võluv ka Itaalia reisikirjana, need detailid olid ikka üsna ajatud ja võiks pisukeste mööndustega kanda üle tänasessegi päeva. Palju on arutlusi kunsti ja ajaloo üle, mis lisas romaanile veel kolmanda kihi. 

Ja siis muidugi aeg ja olud kui sellised, kuigi neid märke oleks lootnud/kartnud isegi rohkem. Eesti ja vene keeles kõnelemine (eks need tollased turismigrupid olid ju üleliidulised), kuigi loomulikult ei mainita selgesõnaliselt kordagi kumbagi keelt, ent ümbernurgavihjeid ikka jagub. Grupi järel passimine, rahateemad, koputajad, ärahüppajad jms.

Romaan on julge ja provokatiivne. Peategelane on keskmisest isepäisem, julgem, selline moodsavõitu naine. Toakaaslasest Fevroniast võiks samuti pikalt pajatada... huvitav, et selline asi üldse tol ajal läbi läks? Fevronia on üsna puust ja punaseks lolli ja matsliku venelase kehastus, puudutagu see arutelusid kunsti üle, mereandide söömist, väiklast moraalitsemist vms. Saan aru, et Moskva kirjandusringkonnad küll vihastusid seesuguse portree üle, ent tiraaži enam müügilt korjata ei õnnestunud. 

Loetagu!

Püha lehm / Rodgers, Wolf

Oeh, keeruline kirjutada, sest eks neid teemasid oli siia raamatusse päris palju kogunenud ja igaühest eraldi saaks postituse teha. Ja ega need mõtted olid siin raamatus ikka need samad, mis meil kõigil peast läbi käinud. Kuidas see kõik ökosüsteemile mõjub, kui loomakasvatust kõvasti koomale tõmmata ja selle asemel hoopis põllumaad hakata koormama? Alternatiiv oleks muidugi üldse mitte looduses kasvatada, vaid siirduda hoogsalt laborisse, nn laboriliha kütab sealpool lompi tuliselt kirgi. Aga kirgi kütab see muidugi põhjusega - raha. Kes kiiremini ja edukamalt finišijoone ületab, see (eeldatavasti) ka rohkem suudab taskusse kühveldada. Samas ega alati ka saa tarbija käitumist ette ennustada, eks ju ka putukate söömist loodeti siinpool maakera kiiremini omaks võetavat, aga kuidagi visalt edeneb selle alternatiivi meie toidulauale jõudmine. Edasi, toitained lihast vs. taimsest kraamist? Piltlikult öeldes lehtkapsas võib ju sajas grammis sisaldada üht või teist toitainet, aga et tarvilik kogus kätte saada, peaks seda tarbima ebainimlikult suures koguses. Mis muidugi viib toidulisandiärini jne, jne. Ja siis see viimaste aastate peamine argument: lehmapuuks. Või tegelikult peaks täpsustama, et ikka see, mis pärast mäletsemist eestpoolt väljub. Kuidas selle n-ö puuksuga lood on, palju seda siis atmosfääri paisatakse ja palju mingid muud tegevused seda tekitavad, sellest võib raamatust pikemalt lugeda. Üks minu jaoks uus fakt seoses metaaniga siit raamatust tuli: riisi kasvatamine tekitab seda hirmuäratavalt palju ja seega ka autorid tõdevad, et lihavabade esmaspäevade asemel peaks hoopis riisivabu tegema. Teemadest on käsitletud muidugi ka rohumaa- vs. söödaplatsi veisepidamine, tapamajad ja loomulik vanadussurm (!) ja samas vaimus edasi.

Raamatus on ohtralt viiteid erinevatele uuringutele, jõudu tööle nende läbi tudeerimiseks! Mina lihtsalt lugesin ja mingit põhjalikku uurimistööd kaasa tegema ei hakka. Samuti tõden, et see raamat on tugevalt loomaliha kaitsmise poole kaldu, seega loomulikult on autoritel oma huvid mängus ja küllap siinne tõde päris lõplik ei ole. Huvitav lugeda ja kaasa mõelda sellegipoolest.

Lõppude lõpuks ütlen ma endiselt, et söögu igaüks seda, mida ta heaks arvab süüa ja üks pole parem teisest. Säilitagem ehk rohkem tervet talupoja tarkust, stiilis ära raiska toitu, tarvita kõik ära (liha puhul pean silmas... et ei pea sööma ainult puhast fileed, vaid söögiks on head ka muud looma-linnuosad), ja püüa tarbida kraami, mis kasvanud kodule lähemal (ei pea massiliselt toituma sellest, mis teiseltpoolt maakera sulle koduukseni transporditakse, kuigi jah, siis pole päris suur hulk toidupoes leiduvast sobilik :)). 

PS. Igaks juhuks ütlen ka ära, et igaüks võib siin küll soovi korral oma arvamust avaldada, aga raamat pole minuga saarel kaasas ja seega ma näpuga järge ajada ja tsitaate ja fakte puistata ei kavatse. Ja üleüldse, ma jätkan nüüd Lilliga Itaalias ja mul pole aega.

PPS. Teen siin täna "Minu..." sarja toimetamistööd ja avastasin üllatusega tekstis, et kuigi ma muidu ütlen, et minu lapsepõlves kasutati tapetud linnust-loomast kõik ära (sea puhul tõesti seakisa ja karvad jäid pruukimata), siis kukeharja ja lokuteid ma küll ei mäleta, et oleks potti susatud... 

Laasturaamatud

Laasturaamatute, mu lemmikute, lainel jätkan. Hiljutine Kalev Kesküla sünniaastapäev pani mind taas "Elu sumedusest" haarama, mis omakorda tuletas meelde Delermi "Väikesed naudingud", mis samuti korduvalt mu öökapile jõudnud ja mille hiljuti, läbi suurte raskuste, teise ringi kraami hulgast, suutsin välja võluda ja endale hankida, ja mille just neil päevil ka Eesti Pimedate Raamatukogule sisse lugesin, mõnuledes Indrek Koffi võrratus tõlkes ja mõeldes, kui vähe on tegelikult õnneks vaja. 

/nüüd lugege seda viimast lauset, soovitavalt valjusti, kujutledes selle salvestamist, ja siis ei tohiks enam küsimust tekkida, miks komad on jumalikud abilised tekstis, ja ei, lahendus ei peitu lühemates lausetes - pikad laused on lihtsalt jumalikud./

Igatahes mu vastavasisulisele insta-postitusele laekus vihje veel ühele ammu ilmunud laasturaamatule, mis mul täiesti märkamata jäänud - Rein Raud "Pisiasjad, mis omavad tähtsust". Vaadates ilmumisaastat, siis muidugi ei imesta, elu tahtis ju noil pöörastel kahetuhandendatel aastatel elamist, oi kuidas tahtis...

See on samuti mõttelaasturaamat, mis teeb vaimule head. Tõsi, alati ei öelda otse oma huvitavaid ja tarku mõtteid välja, nii mõnigi kord on keeratud ka paar vinti peale. Aeg-ajalt jääd mõtisklema ja loed mõne lause uuesti, mõeldes, kas nüüd jäi autor eneseimetluse sohu või ikkagi sügavate mõtete labürinti ekslema.

Siiski nauding.

Kui ma kunagi suureks kasvan ja väheke targemaks saan, siis tahan kirjutada ka just selliseid laasturaamatuid. Hirmus pikk tee on minna...

Uruq / Haasse

Mõistan, et see napp looke võib tekitada lugejas kahetisi tundeid. Ühelt poolt võib nentida, et see on äärmiselt naiivne ja üheplaaniline lugu: minajutustaja, plantaatori poeg, lihtsalt kirjeldab lakooniliselt oma sünnist alanud sõprust kohaliku lihttöölise samaealise poja Uruqiga. Ja kõik. 

Teisalt võtab lugu väga lihtsalt ja selgelt kokku ühe sõpruse anatoomia, ennekõike klassivahega sõpruse oma, kuidas see algab ja kuidas see oma vääramatu otsa leiab; üksikud murdepunktid eriti teravalt esile joonistunud. Eks ole seda kirjandusest piisavalt läbi käinud, ent midagi siinses jutustuslaadis ja kaunis keeles (tlk Kerti Tergem) on ometigi sellist, et annan maksimumhinde ja julgen väita, et nautisin lugemist. Eks oma osa oli ka võluval Indoneesial, ei saa salata.

Hariton Naganovi surm ja ajatus / Filimonov

 Mõnusa huumoriga ja võrdlemisi hoogne Tallinna (sekka ka põikeid Tartusse ja Narva) vene boheemlaskonna 1990ndate elu kirjeldus, rüütatuna Hariton Naganovi libabiograafiasse. Lõhnab selle järele, et üht koma teist on siin elust enesest ja et ei tuleks jamasid, siis on see kõik keerutatud veidrate tegelaste tegemistesse. Ma kujutan ette, et näiteks selline "teadmamehe" kohale kutsumine ja kergeusklike rahast lagedaks koorimine on meil siit korduvalt üle käinud.

Tõlge muidugi taas võrratu (Veronika Einberg).

PS. Vahepeal on asunud ka kallis abikaas seda lugema ja juba ongi ette tulnud, et mõne raamatujuhtumi alguses on ta mulle "ette ära rääkinud", kuidas üks või teine situatsioon lõppes, seega jah, siin on elust enesest vahejuhtumeid.

Sügise märgid

 

Sügis on käes, kui tuleb tormijärgselt minna saarele kahjusid üle vaatama. Väga hullu õnneks siiski ei olnud, vaid suveköögil eest paisatud kaks klaaspaneeli (mõlemad terved ja tagasi oli võimalik mõne minutiga panna, liuglesid ja haakisid end teiste paneelidega pärast endistviisi), mõned eterniidid kõrvalhoonete katustelt ja vana maja terrassilt mulda täis lillepott (muld kenasti välja kallatud ja pott ise vana saunani lennanud, nii mõnikümmend meetrit). Samas tääkliiliad keramaja terrassil seisid vapralt püsti.

Sügis on käes ka siis, kui praamil kuuled ohtralt itaalia keelt. Itaalia jäägreid oli seekord nii saarele minnes kui ka sealt tulles. Ka üks lõputu vaidluste teema. Täna 6.30 praamil oli see eriti kõrvatorkav, sest noh, olgem ausad, päeva esimese praami rahvas on tavaliselt üpris sõnaaher ja tukkuvas olekus, aga italiano´d tõmbavad detsibellid ikka korralikult üles.

Basiliski lapsed / Sumera

Sumera eelmine, autobiograafiline "Seitsme aja raja taga" oli sedavõrd sümpaatne, et polnud kahtlustki - seekordne ilukirjanduslik "Basiliski lapsed" tuleb ka ette võtta. 

Tekst on lobe ja ladus, meeldiv lugeda. Peatükid lühikesed ja hoogsad. Kõik on nii päevakajaline, et väike ajaline segadus mu peas tekib vaid siis, kui krooniaeg mängu tuleb. Kuigi tegelased on kohati üsna must-valged ja nende tegemised ehk veidi reljeefsed, siis on ühiskonna valupunktid väga tabavalt kaante vahele püütud. Ütleme siis nii, et Õnne 13 sarnane läbilõige Eesti elust, ainult oluliselt kontsentreeritumal kujul. Kõik need tegelased on oma suurte unistuste ja püüdlustega, välja kukub... noh, nii nagu alati. Värvikatest karakteritest olgu mainitud uhhuu-naine, keskkonnakaitsja, teadlasehakatis, ooperilaulja, näitleja, saientoloog ja õnnetu pereema.  Nii mõnigi nähtus ja seik muidugi allegoorilisena (eriti see kõige-kõige tähtsam ;))

Ootuspäraselt oli suurim nauding loomulikult muusikamaailm ja pürgimused sealsel püünel. 

Ridade vahel / Hallett

Krimilugu kirjades/sõnumites - ei kõla väga minulikult, ega ju? Ja mu esimene pilk raamatule oli kergelt öeldes ahastav, aga... siis ma hakkasin lugema, ja jäingi lugema. Olgu, kaks ööd vahepeal ikka magasin ka ja kõhu arvelt ei hoidnud samuti aega kokku.

Lühidalt. On harrastajate näitetrupp, mille eestvedajaid ja ühtlasi kohaliku kogukonna olulist perekonda tabab tragöödia kaheaastase lapselapse vähidiagnoosi järel. Ühes uue lavastuse valmimisega hakatakse kärmesti vedama rahakogumiskampaaniat katsetusjärgus ravimi ostmiseks. Selline, kahjuks küll, viimasel ajal täiesti sage stsenaarium ka päriselus.

Ja kuigi krimi pool siin loos on kahtlemata samuti põnev (või noh, vara hõiskan, mul on paarkümmend lehekülge veel lugeda, aga et midagi liigset välja ei lobiseks, pean enne lõppu jõudmist juba enda mõtted ära kirjutama :)), siis ma ei saa jätta kõrvale fakti, et enim oli mul rõõmu taolise heategevusaktsiooni luudeni lahti kraapimisest. See on kuratlikult hea! On küll ka ilusaid ja viisakaid lugusid (vähe!), ent tegelikkuses on see päris kole manipulatsioon. Või ka see külg asjast, milliseid värvikaid tegelasi taolised ettevõtmised ligi meelitavad (alati on ju keegi, kes ujub külje alla püha vee pakkumisega, ootamatult tärganud mesimagusa sõprusega, enneolematute investeerimisplaanidega või mõne "äärmiselt isikliku" näitega, kuidas tema lehma lellepojal oli täpselt sama haigus või sarnane juhus jne). Lisaks psühholoogiline pool, kuidas asjaosaliste mõtted ja sihid võivad protsessi käigus teiseneda, kuidas tekivad väikesed süütud valed, mis lumepallina veerema lähevad jms. 

Ma avastasin, et selline kirjades põnevik mulle kusjuures meeldibki, jääb rohkem ruumi kujutlusvõimele ja vähem on igasugust tarbetut kirjeldamist ja sõnavahtu. Tõsi, kogu kirjademassiivist väärtuslikke vihjeid leida on teistpidi jällegi keerulisem, sest tavapärase ülesehitusega krimiloo puhul teeb autor paratamatult suure töö lugeja eest juba ära (isegi kui ta püüab vahepeal jälgi segada ja hämada).  

Lugemised

"Laulis, kuni kõik lõppes" P.I. Filimonov: alguses meeldis, aga siis jäi mu jaoks kuidagi venima. 

"Asünkroonujumine" P.I. Filimonov: siin tuli mu jaoks taas Filimonovi mõnusalt jabur ja samas nii ehe loojutustus välja, tempo oli paras, mingi jama järgnes hoogsalt teisele. No kui Janek Jõhvika sugune tüüp panna ajama meeste sünkroonujumise olümpiakavva võtmist ja sellel rindel ka pioneeri mängima, siis nii juhtub.

"Minu venna keha" Lilli Luuk: autori kaunis ja poeetiline keel on imeline, aga kuidagi aeglaselt, liiga aeglaselt edenes lugu. Tegelasi on ju parajalt, neid justkui ka tutvustatakse lugejale igati mõõdukalt, ent need ei haakinud, libisesid eest ära, ei eristunud. Autor tahaks nagu põnevust hoida, aga ma väsisin enne ära. Ilmselt minu kärsitu loomuse viga.

Jään vist rohkem siiski tema novellide austajaks.

Altpesu

Ma viimane nädal aega eriti mujal ei käi ja muust ei räägi kui ikka nendest va vetsupottidest ja bideedest. Ja kuigi veeb on täis ilusat reklaamjuttu ja poisid poodides on ka üliagarad, siis hirmsasti oleks ikka tarvis isiklikku kogemust :) Nii et kes vähegi tahab/oskab kaasa rääkida ja nõu anda (kui siin blogiseinal ei julge, siis võib mulle ka otse kirjutada mis iganes kanalis).

Küsimus siis, et kas pott ja bidee eraldi (vana hea klassika) või siis 2in1 (kuigi see viimane termin on vist päris vale, sest kaks ühes pott teeb ju praktiliselt kõike peale leiva küpsetamise)?

Eraldi bidee plussideks kahtlemata kasutuskogemus, asi on lihtne ja loogiline, sellega saavad ka külalised hakkama, lisaks hügieeni pool (hädad ikka ühte potti ja pesemine teises kohas). Miinuseks muidugi, et see võtab ruumi, ikkagi üks lisakolakas ruumis juures. Ja soe vesi tuleks vist nagu ka kuidagi sinna seina saada.

WC-pott+bidee ühes jätab loomulikult vaba ruumi, aga... Kas see reaalselt ka peseb nii hästi kui lubatakse? Ja kui on altpesu ja tagantpesu ja meestele eraldi ja naistele eraldi, et kas see tõepoolest toimib, nagu päriselt ka? Kui ühel asjal on liiga palju funktsioone, siis kas ei juhtu viimaks, et see ei tee ühtegi toimingut hästi :) Ja mis jamadega ma silmitsi seisan, kui juhtun vetsu minema mobiilita ja puldita (või on puldil patareid tühjad)? Saan aru, et need andurite ja eelnevate seadistustega funktsioonid on toredad, aga kui võhik neid kangutama juhtub, siis võib nii mõndagi kergesti rikki minna... Okei, lahendus oleks sellesse tualetti võõraid mitte lasta (või minna kaasa instrueerima, see oleks tore). Kuskil poes kurdeti, et ega see pärastine kuivatusprogramm eriti tõhus ole, või siis peaks väegade kaua seal potil istuma ja laskma kuivatada (eks ma hakka siis raamatuga asjal käima, ega see aeg mul kasutamata jääks :)). 

Huvitav, kas see värgindus on ka häälekas... ma mõtlen, et kui see vett soojendab ja mingi ventilatsioon on ju sel potil sees... Kas see öösel häiriks? Ja kas mingid tobedad öövalgustused saab ikka välja lülitada... Kurja küll, see pult ise on juba nii keeruline, et võib vabalt juhtuda, et lased aparaadil end näiteks liiga tulise veega pesta. Lisaks häirib mind veidi see isetõusev potikaas. Saan aru, et saab küll timmida, kui lähedalt või kaugelt see tõuseb, aga vahet pole, selle poti juurest käin nii ehk naa väga sageli mööda - mis see kaas siis muudkui tõusekski või.  

Välimuses õnneks küsimust ei ole, sest eraldi variantide puhul on bideede valik päris kobe ja 2in1 puhul on selline kena, lihtne ja neutraalne see disain.

Yerma 9PM

Esimesed 20 minutit mõtlesin, oo ei, ma ei suuda seda jama taluda. Ei läinud käima. Aga siis sai pilt ja suund selgemaks, tempot tuli juurde ja no olgem ausad - nalja sai ka. Rasked ja moodsad teemad, mida peabki huumoriga tasakaalustama.

Lühidalt: televisiooni võlumaailm kui paarisuhte kolmas osapool.

🎭

Ja kes on veel ehk minumoodi Musta Kasti lavastuse "Peks mõisatallis" lummuses, siis Kaarel Targo paneb siin sama võimsalt, seda ma luban.

Kirjad / Kaplinski, Õnnepalu

Nagu asjaosalised ise ütlevad - intelligentne lobisemine, kirjades siis. Seda see just ongi ja kellele passib, sellele passib. Mulle üldiselt sobis päris kenasti see Kaplinski viimase eluaasta mõttevahetus Õnnepaluga ilmast ja inimestest, aktuaalsetest ja igavikulistest teemadest. Kui ehk nuriseda, siis neid "lilli ja liblikaid" läks vahepeal mu jaoks paljuks, sest eks igaühel ole oma aknatagused jälgimised ja alati need ju ei kattu teiste omadega. 

Meeldivaks üllatuseks osutusid mu jaoks nende seisukohavõtud päevakajaliste teemade osas, olgu selleks Trump ja Biden või suurriikide omavahelised mõõduvõtud ning Eesti halenaljakas klähvimine nende vahel, rohepööre, loodushoid jne, jne. Väga palju elutervet suhtumist. 

Mul on hea meel, et raamat ei lõppenud nii äkiliselt nagu nende kirjavahetus, samuti et see ei lõppenud nii nukralt. See viimane tekstiosa, ehk siis Õnnepalu katse Samosel kirjavahetust üle lugeda ja läbi töötada, samuti kirjutada seda n-ö viimast kirja Kaplinskile, see oli parajalt humoorikas (kuigi loomulikult ka traagiline, oli ju Õnnepalu seal tegelikult üpris viletsas tervislikus konditsioonis) ja osutus päris kenaks lõppakordiks. Meenutas mulle kangesti Huysmansi "Äraspidi" peategelast des Esseintes`i ja tema suhtumist reisimisse :) Tõsi, sealsete võõrustajate nahas ei tahaks pärast säherdust antireklaami olla. Teisalt on tore, et Õnnepalu selle kõik sisse jättis, sest eks see ju näita, kuidas meie muljeid mõjutavad mingid x tegurid.

Hallid raamatud

 "Järgnen sulle"

Mingi säde või võlu jäi mu jaoks puudu. Muidu ju käsitletavate teemade ja ajastute poolest just selline põhjamaade vaimus lugu (äraminek, nälg, surm, võlad, vaev ja äng ja kõik muu tavaline jama), mis võiks meeldida. Kas püüdis autor liiga palju kokku kuhjata või mis see põhjus oli, ei teagi.

"Siga pikuti pooleks"

Kuna ma tean, et isand Konn on võimeline märksa enamaks, siis tahaks rusikat viibutada :) Blogiilmas ei ole riukliku ja vindiga huumori osas talle vastast, aga siin oli see kõik august alla lastud. Isegi eelmise raamatu stiilis ja vaimus lugusidki ei pakutud (umbes selliste ootustega ma muide lugema asusingi), nüüd visati vastu vahtimist lihtsalt kolme meesinimese mõõdutundetut kiitmist ja puhast porri, mis kirjanduslikult omavahel äärmiselt nõrgalt seotud. 

Kuhu on kadunud mängu ilu, ma küsin!?

Nõretan... nördimusest.

Minu Rumeenia / Sööt

Kuigi mind võib pidada mõneti erapoolikuks, siis pean ometi tõdema, et on ilmunud minu tänavune lemmik "Minu..." sarjas. Üks kandidaat võib küll veel selle aastanumbri sees tulla, aga eks me siis vaata edasi.

Ma mäletan selle toimetamistöö valikuprotsessi, sest no... Rumeenia, eks ole :) Ja mäletan mõne inimese näoilmet, kui tuli jutuks, et töölaual "Minu Rumeenia". Kuna ma ise ei ole Rumeeniasse sattunud, siis need hirmujutud ja õudu täis pilgud, mind väga ei morjendanud.

Autori lähenemine Rumeeniale on lugupidav, mõista püüdev, samas värske pilguga, mis kohati ettetuleva absurdiga taktitundeliselt ümber käib. Ja muidugi võrratu tasakaal isikliku ja Rumeenia vahel. Kuigi väikesesse raamatusse on saanud palju informatiivset, siis see on ometi kuidagi huvitav ja põnev, isegi kõik need vampiirid (kellel muide on väga keerulised sugulussidemed omavahel), revolutsioon, Ceaușescu püüded riiki "õigel" kursil hoida jms.

Siiski-siiski, minu jaoks eksootilisest ja omanäolisest Rumeeniast põnevamgi on autori enese arengulugu. Arusaadavalt ei moodusta raamatust lõviosa autori kirjeldused tema sotsiaalsest ärevusest ja depressioonist - peategelaseks on ikkagi ju Rumeenia -, ent siiski avaneb neil lehekülgedel lugejale helge alatooniga teekond, mille jooksul Tiina avastab shibari ja polüamooria.

Kuidagi hea tunne oli lugedes. 

Ja raamatust üks anekdoot ka:

Kommunistliku Rumeenia president Nicolae Ceaușescu näeb linnas pikas sabas seisvaid kodanikke, palub autojuhil seisma jääda ja välja uurida, mida nad seal ootavad? 

Juht naaseb vastusega: „Nad ootavad leivasabas.“ 

Ceaușescu müristab: „Minu rahvas ei pea leiva järele ootama! Viivitamata tooge neile leiba!“ 

Peatselt saabubki veoautotäis leiba, mis rahvale laiali jagatakse. 

Ceaușescu sõidab rahulolevalt edasi, kuid juba mõne minuti pärast näeb järgmist saba: „Mida nad siin ootavad?“ 

„Munade järjekorras.“ 

„Tooge neile silmapilk nii palju mune kui vaja!“ 

Ceaușescu käsk täidetakse ja sõidetakse edasi, kuid varsti silmab president kolmandat saba: „Ma tahan teada, mida siin oodatakse!“ 

„Inimesed ootavad lihajärjekorras.“ 

Ceaușescu on mõnda aega tasa, siis aga kogub ennast ja käratab endise enesekindlusega: 

„Tooge mu inimestele toolid!“ 

Parajalt raevukas naine oma parimais aastaid / Hall

 Kiire, hoogne, humoorikas, õnneliku lõpuga romaan.

Teemaks, nagu kaaneltki aimata võib, menopaus ja sellega kaasnevad mured ja rõõmud. Jah, ka neid viimaseid leidub.

Tegelikult tuleb sel teemal harimine kõigile kasuks, ka siis, kui endal veel pikk tee minna või kui sind otseselt see ei puudutagi (oled näiteks mees või midagi muud sellesarnast).

Pealtpanekud ja altminekud / P.I. Filimonov

Ma kindlasti ei oska seda raamatut kellelegi konkreetselt soovitada, ent minu jaoks siiski igati positiivne lugemiselamus. Kui lisada, et tõlkijaks Veronika Einberg, siis ega peagi rohkemat ütlema. Filimonov sattus vist mu lugemislauale üldse esimest korda... 

Ülesehituselt meenutas hiljutist Knausgaardi "Koidutähte" - mitmed eripalgelised tegelased, kelle elunatuke võetakse teravdatud tähelepanu alla ja kellest lugusid võiks lugeda ka eraldiseisvana, samas on need tegelased lõpuks õrnalt siiski omavahel seotud või siis vähemasti ristuvad nende teed erinevatel asjaoludel. 

Paar asja, millesse/kellesse ma nüüd pärast lugemist enam endiselt ei suuda suhtuda, need on toruummistuste likvideerimine iidset pärandpraktikat kasutades ja kodumaine maailmakuulus helilooja Bart Narvo :)