Nagu asjaosalised ise ütlevad - intelligentne lobisemine, kirjades siis. Seda see just ongi ja kellele passib, sellele passib. Mulle üldiselt sobis päris kenasti see Kaplinski viimase eluaasta mõttevahetus Õnnepaluga ilmast ja inimestest, aktuaalsetest ja igavikulistest teemadest. Kui ehk nuriseda, siis neid "lilli ja liblikaid" läks vahepeal mu jaoks paljuks, sest eks igaühel ole oma aknatagused jälgimised ja alati need ju ei kattu teiste omadega.
Meeldivaks üllatuseks osutusid mu jaoks nende seisukohavõtud päevakajaliste teemade osas, olgu selleks Trump ja Biden või suurriikide omavahelised mõõduvõtud ning Eesti halenaljakas klähvimine nende vahel, rohepööre, loodushoid jne, jne. Väga palju elutervet suhtumist.
Mul on hea meel, et raamat ei lõppenud nii äkiliselt nagu nende kirjavahetus, samuti et see ei lõppenud nii nukralt. See viimane tekstiosa, ehk siis Õnnepalu katse Samosel kirjavahetust üle lugeda ja läbi töötada, samuti kirjutada seda n-ö viimast kirja Kaplinskile, see oli parajalt humoorikas (kuigi loomulikult ka traagiline, oli ju Õnnepalu seal tegelikult üpris viletsas tervislikus konditsioonis) ja osutus päris kenaks lõppakordiks. Meenutas mulle kangesti Huysmansi "Äraspidi" peategelast des Esseintes`i ja tema suhtumist reisimisse :) Tõsi, sealsete võõrustajate nahas ei tahaks pärast säherdust antireklaami olla. Teisalt on tore, et Õnnepalu selle kõik sisse jättis, sest eks see ju näita, kuidas meie muljeid mõjutavad mingid x tegurid.
Su enda isiklik raamat?
VastaKustutaKahjuks ei, ikka sõber raamatukogu oli abiks.
KustutaKas Eesti peaks rahvusvahelisel areenil üldse vait olema, sest igasugune sõnavõtt mõjub suurusest tulenevalt halenaljaka klähvimisena, või peaks sõna võtma kuidagi teisiti? Muide, raamat on sõja-eelsest ajast.
VastaKustuta