Ridade vahel / Hallett

Krimilugu kirjades/sõnumites - ei kõla väga minulikult, ega ju? Ja mu esimene pilk raamatule oli kergelt öeldes ahastav, aga... siis ma hakkasin lugema, ja jäingi lugema. Olgu, kaks ööd vahepeal ikka magasin ka ja kõhu arvelt ei hoidnud samuti aega kokku.

Lühidalt. On harrastajate näitetrupp, mille eestvedajaid ja ühtlasi kohaliku kogukonna olulist perekonda tabab tragöödia kaheaastase lapselapse vähidiagnoosi järel. Ühes uue lavastuse valmimisega hakatakse kärmesti vedama rahakogumiskampaaniat katsetusjärgus ravimi ostmiseks. Selline, kahjuks küll, viimasel ajal täiesti sage stsenaarium ka päriselus.

Ja kuigi krimi pool siin loos on kahtlemata samuti põnev (või noh, vara hõiskan, mul on paarkümmend lehekülge veel lugeda, aga et midagi liigset välja ei lobiseks, pean enne lõppu jõudmist juba enda mõtted ära kirjutama :)), siis ma ei saa jätta kõrvale fakti, et enim oli mul rõõmu taolise heategevusaktsiooni luudeni lahti kraapimisest. See on kuratlikult hea! On küll ka ilusaid ja viisakaid lugusid (vähe!), ent tegelikkuses on see päris kole manipulatsioon. Või ka see külg asjast, milliseid värvikaid tegelasi taolised ettevõtmised ligi meelitavad (alati on ju keegi, kes ujub külje alla püha vee pakkumisega, ootamatult tärganud mesimagusa sõprusega, enneolematute investeerimisplaanidega või mõne "äärmiselt isikliku" näitega, kuidas tema lehma lellepojal oli täpselt sama haigus või sarnane juhus jne). Lisaks psühholoogiline pool, kuidas asjaosaliste mõtted ja sihid võivad protsessi käigus teiseneda, kuidas tekivad väikesed süütud valed, mis lumepallina veerema lähevad jms. 

Ma avastasin, et selline kirjades põnevik mulle kusjuures meeldibki, jääb rohkem ruumi kujutlusvõimele ja vähem on igasugust tarbetut kirjeldamist ja sõnavahtu. Tõsi, kogu kirjademassiivist väärtuslikke vihjeid leida on teistpidi jällegi keerulisem, sest tavapärase ülesehitusega krimiloo puhul teeb autor paratamatult suure töö lugeja eest juba ära (isegi kui ta püüab vahepeal jälgi segada ja hämada).