Püha lehm / Rodgers, Wolf

Oeh, keeruline kirjutada, sest eks neid teemasid oli siia raamatusse päris palju kogunenud ja igaühest eraldi saaks postituse teha. Ja ega need mõtted olid siin raamatus ikka need samad, mis meil kõigil peast läbi käinud. Kuidas see kõik ökosüsteemile mõjub, kui loomakasvatust kõvasti koomale tõmmata ja selle asemel hoopis põllumaad hakata koormama? Alternatiiv oleks muidugi üldse mitte looduses kasvatada, vaid siirduda hoogsalt laborisse, nn laboriliha kütab sealpool lompi tuliselt kirgi. Aga kirgi kütab see muidugi põhjusega - raha. Kes kiiremini ja edukamalt finišijoone ületab, see (eeldatavasti) ka rohkem suudab taskusse kühveldada. Samas ega alati ka saa tarbija käitumist ette ennustada, eks ju ka putukate söömist loodeti siinpool maakera kiiremini omaks võetavat, aga kuidagi visalt edeneb selle alternatiivi meie toidulauale jõudmine. Edasi, toitained lihast vs. taimsest kraamist? Piltlikult öeldes lehtkapsas võib ju sajas grammis sisaldada üht või teist toitainet, aga et tarvilik kogus kätte saada, peaks seda tarbima ebainimlikult suures koguses. Mis muidugi viib toidulisandiärini jne, jne. Ja siis see viimaste aastate peamine argument: lehmapuuks. Või tegelikult peaks täpsustama, et ikka see, mis pärast mäletsemist eestpoolt väljub. Kuidas selle n-ö puuksuga lood on, palju seda siis atmosfääri paisatakse ja palju mingid muud tegevused seda tekitavad, sellest võib raamatust pikemalt lugeda. Üks minu jaoks uus fakt seoses metaaniga siit raamatust tuli: riisi kasvatamine tekitab seda hirmuäratavalt palju ja seega ka autorid tõdevad, et lihavabade esmaspäevade asemel peaks hoopis riisivabu tegema. Teemadest on käsitletud muidugi ka rohumaa- vs. söödaplatsi veisepidamine, tapamajad ja loomulik vanadussurm (!) ja samas vaimus edasi.

Raamatus on ohtralt viiteid erinevatele uuringutele, jõudu tööle nende läbi tudeerimiseks! Mina lihtsalt lugesin ja mingit põhjalikku uurimistööd kaasa tegema ei hakka. Samuti tõden, et see raamat on tugevalt loomaliha kaitsmise poole kaldu, seega loomulikult on autoritel oma huvid mängus ja küllap siinne tõde päris lõplik ei ole. Huvitav lugeda ja kaasa mõelda sellegipoolest.

Lõppude lõpuks ütlen ma endiselt, et söögu igaüks seda, mida ta heaks arvab süüa ja üks pole parem teisest. Säilitagem ehk rohkem tervet talupoja tarkust, stiilis ära raiska toitu, tarvita kõik ära (liha puhul pean silmas... et ei pea sööma ainult puhast fileed, vaid söögiks on head ka muud looma-linnuosad), ja püüa tarbida kraami, mis kasvanud kodule lähemal (ei pea massiliselt toituma sellest, mis teiseltpoolt maakera sulle koduukseni transporditakse, kuigi jah, siis pole päris suur hulk toidupoes leiduvast sobilik :)). 

PS. Igaks juhuks ütlen ka ära, et igaüks võib siin küll soovi korral oma arvamust avaldada, aga raamat pole minuga saarel kaasas ja seega ma näpuga järge ajada ja tsitaate ja fakte puistata ei kavatse. Ja üleüldse, ma jätkan nüüd Lilliga Itaalias ja mul pole aega.

PPS. Teen siin täna "Minu..." sarja toimetamistööd ja avastasin üllatusega tekstis, et kuigi ma muidu ütlen, et minu lapsepõlves kasutati tapetud linnust-loomast kõik ära (sea puhul tõesti seakisa ja karvad jäid pruukimata), siis kukeharja ja lokuteid ma küll ei mäleta, et oleks potti susatud...