Mõistan, et see napp looke võib tekitada lugejas kahetisi tundeid. Ühelt poolt võib nentida, et see on äärmiselt naiivne ja üheplaaniline lugu: minajutustaja, plantaatori poeg, lihtsalt kirjeldab lakooniliselt oma sünnist alanud sõprust kohaliku lihttöölise samaealise poja Uruqiga. Ja kõik.
Teisalt võtab lugu väga lihtsalt ja selgelt kokku ühe sõpruse anatoomia, ennekõike klassivahega sõpruse oma, kuidas see algab ja kuidas see oma vääramatu otsa leiab; üksikud murdepunktid eriti teravalt esile joonistunud. Eks ole seda kirjandusest piisavalt läbi käinud, ent midagi siinses jutustuslaadis ja kaunis keeles (tlk Kerti Tergem) on ometigi sellist, et annan maksimumhinde ja julgen väita, et nautisin lugemist. Eks oma osa oli ka võluval Indoneesial, ei saa salata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar