Sumera eelmine, autobiograafiline "Seitsme aja raja taga" oli sedavõrd sümpaatne, et polnud kahtlustki - seekordne ilukirjanduslik "Basiliski lapsed" tuleb ka ette võtta.
Tekst on lobe ja ladus, meeldiv lugeda. Peatükid lühikesed ja hoogsad. Kõik on nii päevakajaline, et väike ajaline segadus mu peas tekib vaid siis, kui krooniaeg mängu tuleb. Kuigi tegelased on kohati üsna must-valged ja nende tegemised ehk veidi reljeefsed, siis on ühiskonna valupunktid väga tabavalt kaante vahele püütud. Ütleme siis nii, et Õnne 13 sarnane läbilõige Eesti elust, ainult oluliselt kontsentreeritumal kujul. Kõik need tegelased on oma suurte unistuste ja püüdlustega, välja kukub... noh, nii nagu alati. Värvikatest karakteritest olgu mainitud uhhuu-naine, keskkonnakaitsja, teadlasehakatis, ooperilaulja, näitleja, saientoloog ja õnnetu pereema. Nii mõnigi nähtus ja seik muidugi allegoorilisena (eriti see kõige-kõige tähtsam ;))
Ootuspäraselt oli suurim nauding loomulikult muusikamaailm ja pürgimused sealsel püünel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar