Kuigi mind võib pidada mõneti erapoolikuks, siis pean ometi tõdema, et on ilmunud minu tänavune lemmik "Minu..." sarjas. Üks kandidaat võib küll veel selle aastanumbri sees tulla, aga eks me siis vaata edasi.
Ma mäletan selle toimetamistöö valikuprotsessi, sest no... Rumeenia, eks ole :) Ja mäletan mõne inimese näoilmet, kui tuli jutuks, et töölaual "Minu Rumeenia". Kuna ma ise ei ole Rumeeniasse sattunud, siis need hirmujutud ja õudu täis pilgud, mind väga ei morjendanud.
Autori lähenemine Rumeeniale on lugupidav, mõista püüdev, samas värske pilguga, mis kohati ettetuleva absurdiga taktitundeliselt ümber käib. Ja muidugi võrratu tasakaal isikliku ja Rumeenia vahel. Kuigi väikesesse raamatusse on saanud palju informatiivset, siis see on ometi kuidagi huvitav ja põnev, isegi kõik need vampiirid (kellel muide on väga keerulised sugulussidemed omavahel), revolutsioon, Ceaușescu püüded riiki "õigel" kursil hoida jms.
Siiski-siiski, minu jaoks eksootilisest ja omanäolisest Rumeeniast põnevamgi on autori enese arengulugu. Arusaadavalt ei moodusta raamatust lõviosa autori kirjeldused tema sotsiaalsest ärevusest ja depressioonist - peategelaseks on ikkagi ju Rumeenia -, ent siiski avaneb neil lehekülgedel lugejale helge alatooniga teekond, mille jooksul Tiina avastab shibari ja polüamooria.
Kuidagi hea tunne oli lugedes.
Ja raamatust üks anekdoot ka:
Kommunistliku Rumeenia president Nicolae Ceaușescu näeb linnas pikas sabas seisvaid kodanikke, palub autojuhil seisma jääda ja välja uurida, mida nad seal ootavad?
Juht naaseb vastusega: „Nad ootavad leivasabas.“
Ceaușescu müristab: „Minu rahvas ei pea leiva järele ootama! Viivitamata tooge neile leiba!“
Peatselt saabubki veoautotäis leiba, mis rahvale laiali jagatakse.
Ceaușescu sõidab rahulolevalt edasi, kuid juba mõne minuti pärast näeb järgmist saba: „Mida nad siin ootavad?“
„Munade järjekorras.“
„Tooge neile silmapilk nii palju mune kui vaja!“
Ceaușescu käsk täidetakse ja sõidetakse edasi, kuid varsti silmab president kolmandat saba: „Ma tahan teada, mida siin oodatakse!“
„Inimesed ootavad lihajärjekorras.“
Ceaușescu on mõnda aega tasa, siis aga kogub ennast ja käratab endise enesekindlusega:
„Tooge mu inimestele toolid!“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar