Laasturaamatud

Laasturaamatute, mu lemmikute, lainel jätkan. Hiljutine Kalev Kesküla sünniaastapäev pani mind taas "Elu sumedusest" haarama, mis omakorda tuletas meelde Delermi "Väikesed naudingud", mis samuti korduvalt mu öökapile jõudnud ja mille hiljuti, läbi suurte raskuste, teise ringi kraami hulgast, suutsin välja võluda ja endale hankida, ja mille just neil päevil ka Eesti Pimedate Raamatukogule sisse lugesin, mõnuledes Indrek Koffi võrratus tõlkes ja mõeldes, kui vähe on tegelikult õnneks vaja. 

/nüüd lugege seda viimast lauset, soovitavalt valjusti, kujutledes selle salvestamist, ja siis ei tohiks enam küsimust tekkida, miks komad on jumalikud abilised tekstis, ja ei, lahendus ei peitu lühemates lausetes - pikad laused on lihtsalt jumalikud./

Igatahes mu vastavasisulisele insta-postitusele laekus vihje veel ühele ammu ilmunud laasturaamatule, mis mul täiesti märkamata jäänud - Rein Raud "Pisiasjad, mis omavad tähtsust". Vaadates ilmumisaastat, siis muidugi ei imesta, elu tahtis ju noil pöörastel kahetuhandendatel aastatel elamist, oi kuidas tahtis...

See on samuti mõttelaasturaamat, mis teeb vaimule head. Tõsi, alati ei öelda otse oma huvitavaid ja tarku mõtteid välja, nii mõnigi kord on keeratud ka paar vinti peale. Aeg-ajalt jääd mõtisklema ja loed mõne lause uuesti, mõeldes, kas nüüd jäi autor eneseimetluse sohu või ikkagi sügavate mõtete labürinti ekslema.

Siiski nauding.

Kui ma kunagi suureks kasvan ja väheke targemaks saan, siis tahan kirjutada ka just selliseid laasturaamatuid. Hirmus pikk tee on minna...