Kolmapäev, 24. veebruar 2021

Palju õnne!

 Eesti Vabariigi seitsmendal sünnipäeval meenutab Elisabeth van den Bosch-de Jongh Eesti sünniga seotud mõtteid ja tõdeb oma kirjas Hollandi sugulastele:

"Sellele ei ole me kunagi mõelnud, elasime siin suure Vene riigi all. See, et eestlased unistasid olla iseseisev rahvas nagu soomlased, ei tulnud meile kunagi pähe. Puutusime tegelikult eestlastega väga vähe kokku, meie suhtlusringkonnaks olid baltlased ja ametnikud, venelastest ohvitserid, eestlased olid teenijad. Seda, et nende seas on haritlasi, intellektuaale, kes tahtsid neile kultuuri toonud baltlaste ülemvõimust vabaneda, ei olnud me kunagi märganud."

Aga tagasi 1925. aastasse tulles, jutustab Bep värskemaid uudiseid. Tollel aastal on Eestimaa sünnipäeval oodata riigivisiidile Läti presidenti.

"Tulemuseks on see, et 24nda hommikul oli linn täies lipuehtes, mõned majad olid koguni vanikutega ehitud ja kauplused olid akendele seadnud mõlema rahva värvides sobivad väljapanekud. Väiksemad linnad ei tahtnud pealinnale alla jääda ja läksid sõbralikkuse näitamise õhinas koguni niikaugele, et ei võimaldanud vaesele presidendile öörahu. Dorpatis ajasid oma musikaalseid andeid demonstreerida tahtvad puhkpilliorkestrid ta juba kell kuus hommikul magamisvaguni voodist jalule.

...

Kell 10.25 veeres Revali raudteejaama sisse, ma oleksin peaaegu kirjutanud "kuninglik rong". Jaam on pärast 1. detsembri tulistamist kenasti üles vuntsitud, pärjad, vanikud ja lipud mõjusid uue valge lubjakihi taustal hästi, kuulipildujatule augud on ära silutud, ja koidest ülearu puremata suur punane vaip täitis üle üheksa aasta jälle oma ülesannet, viis perroonilt läbi ooteruumi jaama trepiastmeid pidi jaamaplatsil ootava autoni - 1916. aastal tegi samal vaibal kõigi venelaste tsaar siia oma esimese visiidi."


Raamatust endast kirjutasin hiljuti siin. Ja endiselt soovitan soojalt lugeda. 



Üle pika aja ei olnud ma saarel või reisil sel pidupäeval, jäin linna, no et vaataks siis lipu heiskamist või nii... Läks nagu läks.

Kilutort oli vähemalt aus ja ei petnud lootusi.




Esmaspäev, 22. veebruar 2021

Siit ja sealt

"Kõik need südamesopid" 

Francoise Saganilt mäletan ma kõige paremini raamatut "Kurbus kummaline tunne". Mingi erilise meeleoluga ja kriipiv. Kusjuures see oli vist tal verinoorelt kirjutatud ja suisa esimene romaan. "Kõik need südamesopid" on aga viimane, no kohe päris viimane, leitud üldse pärast tema surma ja väidetavalt korralikult lõpetamatagi (või poolikult säilinud), midagi sellist.

Esimestel lehekülgedel ei saanud hästi vedama, oli nagu mingi segadus, et kuhu suunda see lugu nüüd pöörama hakkab. Tegelikult on lõpuks siiski pigem nagu mõõdukalt muhe ja stiilne koomusk. Millestki justkui kinni ei ole hakata, kui praegu meenutada, aga samas pooleli ka jätta ei tahtnud ja lugemist ei kahetse.

Kuidagi filmilik ja ladus. Pigem meeldis.



"Eestimaa suvepäikeses. 1928. aasta Eesti läbi taanlase silmade"

Ma vist pole siiski päris õige sihtgrupp. Reisikiri on kirjutatud omal ajal, et seda väikest rahvakildu taanlastele lähemale tuua ja kuna järgnevate aastakümnete jooksul oli Taanimaal ikka näruselt vähe trükiseid Eesti kohta (need vähesedki kallutatud teadagi kuhu suunda), siis oli seesinane kirjatükk muidugi suure kaaluga. 

Aga kuna siin on ülekaalus detailid ja faktid, no nagu ikka üht võrdlemisi tundmatut maanurka tutvustama hakates, siis ei ole sedasorti teave just kõige huvitavam lugeda. Kirjeldusi teel nähtu kohta, mõtteid ja arutelusid on kahjuks napilt. 

Küllap on see see müstiline miski, mis ühel kirjutajal on ja teisel mitte. Sattusin seda ju lugema üsna kõrvuti selle hollandlanna kirjadega, vahe on nagu öö ja päev. 



"Meie taluelu. Memme nõuanded"

Epp Petrone ja Väike Myy on (pikkadel pimedatel sügisõhutel?) hakanud teineteisele kirju saatma, ilmaasju arutama ja muidu nõu küsima. Nõu küsib rohkem siiski Epp, kel maaelu-kogemust veidi vähem ja eluaastaid niisamuti.  

Ja maal neid küsimusi juba tekib, selles pole kahtlustki. Igal teemal. Kuidas valmivad Väikse Myy eriti maitsvad supid? Millised hoidised kipuvad kõigepealt otsa saama? Mida metsas teha? Ja siis veel need töömeestejutud, või elu ilma peremeheta ja elektrita. Laste töökasvatus. 

Mulle meeldis Epu vannilugu:

"Näiteks muinasjuttu selle tare vannist võiksin alustada kümne aasta tagusest ajast. Kuidas asusin siia, toonasesse suvekoju, unistama-plaanima vannituba ja kuidas see saigi ehitatud, raha toona jagus… Ja kuidas siis selgus, et raha rahaks, aga vett meie kaevus ei jagu, nii et vannituba kasutada ei saagi… Ja kuidas sai kaubeldud naabertaluga nende puurkaevu jagamises, mitu aastat… Ja kuidas ma lõpuks tegin ise vallale puurkaevutoetuse taotluse, kuidas ootasin ja konkureerisin… Ja lõpuks saingi vee, muidugi läbi seikluste ja viperuste… Ja kuidas siis selgus, et aastaid tagasi valminud ja vett oodanud vannitoas on ehitusvead… Ja kuidas otsustasin ümberehituse ja korraliku vanni kasuks… Ja kuidas vannijalad jäid postimüügist saatmata ja kuidas selgus, et neid polegi enam kusagil saadaval… Ja kuidas ma linnas ringi sõitsin ja ühest poest lõpuks leti alt need õnnetud mitteametlikud vannijalad välja kauplesin… Ja kuidas maal selgus, et need vannijalad olid ikkagi vale mudeli omad... Ja kuidas ma järgmisel nädalal need linnas ringi vahetasin… Ja kuidas saabus taas torumees, kes oli nii palju kordi käinud, et hakkasime juba sõbraks saama... ja kuidas selgus, et mingi ühendus siiski ei toimi ja käisin uuesti linnas mingit uut osa ostmas, ja siis… Voilà, tehtud!"

Ja Väikese Myy meenutus:

"Olen kuulnud, et meie maja algsel omanikul oli suur tünn keset kasvuhoonet, selle veerel papi siis kükitas, piibutobi suus, jälgides möödakäijaid. Hiljem rändas tünni sisu kasvuhoone mulda. Külarahvas pööras ikka nina õudusega kõrvale, kui neile seal kasvanud priskeid tomateid pakuti."



"Viies laps" Doris Lessing

Palju vastakaid tundeid tekitanud lugemine. Kohati, eriti algusots, mõjub naiivselt. Samas teatud eluetappidel oleme tahes või tahtmata seda kõik, nii et ehk see ei olegi autoril nii väga vale lähenemine. Ja siis tuleb see viies. Ja järsku on kõik teistmoodi. Võib-olla Lessingil ei olnudki mingit varjatud tagamõtet ja ta tahtiski näidata elu erilise lapsega, mida see teeb emaga ja lapsevanemate omavahelise suhtega... ei tea. Mina hakkasin muidugi kohe peidetud tagamõtet otsima. Mu meelest on tänasel päeval juba päris palju naisi, kes tunnevad sarnaseid tundeid igasuguse, ka kehtivate normide kohaselt tavalise lapsega. Seega tegin oma muganduse loost ja emadusest :)

Mõni lehekülg on veel lugeda, seega loodan põnevat raamatu lõppu.

Raamat ise on nii kapsas, et pildistama ei hakka. Ikkagi 1995. aasta väljalase, kohutav köide ja kiri ka haleda-heledavõitu.


Laupäev, 20. veebruar 2021

"Kirjad läände"

Mothanderi austajad - attenzione! Pole küll ehk nii poeetiline kui Carlikene, aga eks meeste ja naiste toimetused sadakond aastat tagasi olidki erinevad ja Elisabeth van den Bosch-de Jongh (hüüdnimega Bep) juba niisama puudelatvadesse ja rändavaid pilvi vaadata ei saanud. Sai ta ju riburadapidi neli last, mõni neist polnud planeeritudki, aga noh, sõja tõttu oli teatavate abivahendite kvaliteet väga kõikuv (tõsijutt, ta ise kirjutas nii kirjas, ma ei luuleta siin!)

Niisiis, tegemist on kirjadega, mida see Bepiks hüütud jõukamapoolne hollandlanna Revalist sugulastele-mugulastele läkitas. Ootuspäraselt sisaldavad need kirjad ohtralt argiseid detaile, aga kuna tegemist on ikkagi perioodiga 1917-1929, siis ei ole neid olmelisi kirjeldusi mu jaoks kunagi piisavalt. Tänu ettevõtjast abikaasale (hilisemale konsulile) lävib Bep paljude värvikate isikutega, sh nendega, kes osalised EV sünnis, ühtlasi on ta paljude ajalooliselt oluliste sündmuste keskpunktis. Noore vabariigi käimalükkamine neist kahtlemata kõige põnevam; kõik need esimesed vastuvõtud ja kogunemised, olulised riigivisiidid ja etiketi paika saamine, ja sellele omakorda vastandumas vaeste ja põgenike abistamine (ta oli ühiskondlikult väga aktiivne).

Aga saame ka üldisemalt eestlaste kohta teada, näiteks liigutab teda väga eestlaste jaanipäeva kombestik, millele on eraldi kiri pühendatud (osa neist kirjadest ilmus tollal ka Hollandi ajakirjanduses, ilmselt see on põhjuseks). Jaanipäevast vahest intrigeerivam on hoopis eestlaste kalduvus nudismile:

"Koos uue vabadusega on neil nii riided kui vanad ideed maha kooritud. Praegu võib rahulikult rannapromenaadi pingil istudes nautida vaatepilti, kuidas äkitselt sinu kõrval üks härra oma üleriided seljast võtab, asetab sinu kõrvale ühe räpase kinga, siis teise, nendesse topitakse lehkavad sokid, seejärel eemaldatakse alussärk ja aluspüksid, ja härra kõnnib edasi porgandpaljana, kuulnud teiselt pingilt hüüdmist, et preili on samuti valmis, ja ihualasti sammuvad nad koos üle kivide vette - aeglaselt, et jalgu mitte kriimustada. Rootsi gümnastika on sellest ajast, mil siin spetsiaalseid kursusi anti, samuti väga moodi läinud ja nagu tundub, on seda kõige parem harrastada paljalt enne vetteminekut kõigi silme ees. /.../ Kui nii edasi läheb, ei tarvitse ma oma tütardele auferklärungsfilm´e (õppefilme) näidatagi."

Siiski ei maksa peljata, et veidi teisest klassist hollandlanna halastamatult eestlasi materdaks ja pimesi härrasrahvast ülistaks. Vastupidi, ta leiab eestlaste kohta küllalt kiidusõnu, kui lühikese ajaga ja tublisti on need noore riigi toimima saanud. Härrasrahva arutule priiskamisele juhib ta samuti tähelepanu.

Ja veel, tegevuspaigad. Perekonna linnakorter asus Saarineni majas (tänase Draamateatri vastas), seega olid mitmed riigipöördekatsete aegsed sündmused ja turul toimuv justkui peopesal. N-ö maakodu oli Marienbergi ehk Maarjamäe loss, mida renditi krahv Orlov-Davõdovilt ja mistõttu oli jällegi merel toimuv hästi näha.

Igatahes hirmus palju põnevat lugemist!


 

Reede, 19. veebruar 2021

Õnnis aeg

Koroonaaja jutud kontserdisaalist. Kui teatrielu on vastavalt võimalustele ikka edasi käinud, siis kontserdielu on kuidagi häbiväärselt soiku jäänud. Seda suurem oli rõõm üle hulga aja jälle Estonia kontserdisaalis istuda. Eriti tore muidugi, et ei pea aasta aega plaane ette tegema, vaid napp paar nädalat enne üritust on veel häid istekohti saada (ajaloo huvides märgin ikka üles, et istumine oli maleruutu pandud). Selles suhtes hakkab mulle see koroonaaeg isegi meeldima. Kui vandenõuteoreetikud kunagi rääkisid, et lähitulevikus on tulemas aeg, mil terad sõkaldest eraldatakse, ja seda ei tehta "jõuga", vaid rahvas ise end kahte leeri jagab, siis ma hästi ei uskunud seda. Täna, palun väga, on see päris kenasti juhtunud.


Muusikutel endilgi on vist kuidagi teine minek praegu sees, silm säras ja suu pidevalt kõrvuni. Nii sütitavad ja ägedad, küllap koroonapausi hea mõju. Kütsid vaheajata 1:45.
Lisalugude plokk lõppes mõeldes tänasele JJ ärasaatmisele... Kadri Vooranna ja JJ lood kokku miksituna.

Kange kiusatus on sama asja minna ma Pärnusse kuulama, ka seal on häid kohti saada, ma vaatasin. Tundub, et Pärnus pannaks üle rea istuma.


Ja siis tulin koju ja panin lolli peaga teleka mängima. Kõrge kukkumine. Laupäeval ehk siiski vaatan ühe silmaga, kuigi Voorand ilmselgelt on Eurovisiooni jaoks liiga hea ja kastist välja.

Neljapäev, 18. veebruar 2021

"Ma naeran, et ma nutan"

 



Kertu Jukkum (lisaks sellele, et käib õudses jääaugus ja teeb muid jõledusi, isegi valmistub vist suusamaratoniks, millisest mõttest mul juba sees keerama hakkab) on võrreldes eelmise raamatuga kõvasti paremaks muutunud. Eelmise raamatu "Minu unistuste seiklus Ladina-Ameerikas" puhul ma kurtsin, et riigid ja linnad tuhisesid lugejal silmist mööda ja pidepunkti, midagi eristuvat, kas tegelaste või lugude näol, oli raske leida, väljaarvatud see A-tähega mäe otsas käik muidugi. Aga seekord, palun väga - olemas! Kuigi ka Santiago de Compostela palverännutee on selline, kus asulad vahelduvad, pikalt kusagil ei peatuta, läbivate tegelaste galerii on napp - tänu koroonapoisile tavalisest veelgi napim -, ent siiski ei tekita see lugejas segadust.

Sest on olemas need pisikesed pärlid. Munk, kel on Alzheimer ja kes seetõttu on minetanud tavapärased mungakombed. Mummulised bokserid. Mõned veidrikud albergue-pidajad, kes koroonapaanikas teibivad ühisköögi tavaari kinni ja muid trikke teevad jms. 

No ja muidugi pilvepiiril jalgu kõlgutav Mammi, kes vääriks suisa omaette raamatut. Jah, kui millegi üle nuriseda raamatu puhul, siis Mammit oleks võinud rohkem sisse panna.

Kolmapäev, 17. veebruar 2021

Naabrieide manu

 Vastlaõhtu napsuks tuli eile pikk tee maha käia. Suvel aitab Urr hädast välja, aga nüüd tuli läbi hundi- ja ilvesekarjade end murda. Õnneks oli hernesupitermos näpu otsas, millega sai kahte lehte äsada.

Maal valmistutakse niimoodi küla peale minekuks:



Aga muidu peab vist maskile viigid sisse ajama, sest homme annab kontserdi üks ja ainus Kadri Voorand. Olen nii elevil, et läheks kohe hommikul praamisappa :)

Teisipäev, 16. veebruar 2021

"Normaalsed inimesed"




Sally Rooney selge ja puhas käekiri mulle meeldib. Ta läheb justkui konkreetset teed mööda, siht silme ees, tehes lühikesi ja täpseid kõrvalepõikeid oma tegelaste siseilma. Kaks peamist tegelast, Marianne ja Connell, koolikaaslased väikelinnas, on sedavõrd erinevad, et ei peaks mingilgi moel omavahel suhestuma (njaa, klassiühiskonna toimemehhanismid näikse Rooneyle meeldivat). Üks on inetu, veider ja ebapopulaarne (aga jõukast perest!), teine on ilus ja kaaslaste seas populaarne (aga vaene!). Juhtumisi käib vaese ent ägeda tegelase ema rikkama juures koristajaks. Sellised detailid, keskkooli lõpuklassis ilmselgelt eluliselt tähtsad. Hiljem tuleb eliitülikool, uued kambad, teised teemad ja mõneti seltsielu rollid vahetuvad.

See on põhimõtteliselt lava. Ja sellel laval hakkab hargnema üks pikk ja ilus  ja karamelliselt mõrkjas ja magus armastuslugu. Mõnusalt nüansirikas ja absoluutselt kaugel roosamannast, oma korralike keerdkäikudega.

Ja mis peamine, ole sa ühest või teisest peret pärit, oma kivid ja kännud leiad sa niikuinii üles. Nende vältimiseks ei anta sündides kaasa garantiikirja.

Pühapäev, 14. veebruar 2021

Siilipoiss... (15.12.1959 - 14.02.2021)


 ... selleks Sa jääd. Alati.

Olgu see tee Sulle sile ja sirge ja saatku see Sulle omane reipus ja positiivsus ikka ka sel teel!

Ei ole häid pilte. Kahjuks või õnneks on mälestused siiski elavamad, püsivamad kui mistahes pildid ja jäädvustused. Kaks suve nägime Sind Soonlepas. Ka Hiiumaa-raamatusse said kantud. 



Pudrune hommik. Ja need pikad vestlused. Nii lihtsad, nii inimlikud. Ja nii päris.
Lenda kõrgelt!

Laupäev, 13. veebruar 2021

Pidu

 Eile avati kohalik kultuurihooaeg. Traditsiooniline üritus, mil vaadatakse korraks tagasi möödunud hooajale ja tegemistele ning tunnustatakse tublimaid. Pidu käib külakorda üle saare ringi, enamasti esinevad taidlusrühmad ja koolilapsed jne. Üks aasta, siis vist toimus pidu Kõrgessaares (jube kaugel siitnurgast võttes) oli suisa Laura kohale toodud. 

Kuna ma tean, et siinsete lugejate hulgas on neid, kes pelgalt sõna "pidu" kuuldes üle kere värisema ja vappuma hakkavad, siis ma ütlen igaks juhuks juurde, et pidu toimus õues, Orjaku sadamas nimelt. Pakane praksus ja isegi koroonapoisid pagesid kohkunult Saaremaa poole. Tavapäraseid esinejaid ei olnud, see-eest näidati meile suurelt ekraanilt lõbus-kelmikaid tegelasi (moel või teisel Hiiumaaga seotud) omapoolsete etteastetega, nemad kuulutasid ka eelmise aasta tublimad välja. 

Mõtlesin küll, et kui muidu ka soojas toas on igav ekraanilt kellegi laulu-tantsu-luuletust vaadata-kuulata, et mis siis veel õues külmas saama hakkab...Riietusega läksin ka orki, sest mu tähelepanu koondus kutsel fraasile "soojad joogid", millest erutusin sedavõrd, et edasi ei vaevunud lugemagi :) Tõsi, see omakorda viis mõtted sellele, et mingi põhjus peab ju siis olema nende manustamiseks, aga kaugemale ma oma mõttega ei jõudnud. Õnneks tegin siiski kodunt lahkudes ebahariliku otsuse ja vedasin jalga pikad püksid (neid läks ka kohe tarvis, sest meie pittu minek oleks äärepealt värava taga ka lõppenud, kui ma poleks just ennastsalgavalt autot hangest välja lükkama asunud. Auto on minust oluliselt kõrgem, nii et see võis külarahvale kena pilt olla küll :)))

Alavainu oli endiselt stiilipuhas, nimelt andis just tema liikuvate piltide aegu mingi aparaat otsad. Korraldaja (minu tore naabrieit) rääkis, et ka Avet filmimas käies kulus mitu päeva ja mitu katset, et see asi purki saada. Ave oli kinnitanud, et tema läheduses juhtuvatki tehnikaga sedamoodi, ükskord olevat isegi lennujaam kõige täiega rikki läinud. Kärdla oma siis. Õnneks sai peagi kõik korda, sest meil on saarel üks mees, kes oskab kõike.

Pidu jääb meelde veel ka ses suhtes, et... ajasid juttu inimestega, keda ära ei tundnud. Mõne käest sai küll otse küsitud, et kes sa oled, mõne panime pärast kahe mehega kokku, aga mõni jäigi saladuseks. Asi polnud ju ainult maskides, vaid ka paksudes ja võimalikult paljut kehapinda katvates üleriietes ja ka pimeduses. Ja kui polnud maski ees, siis oli vastlakukkel näos või hernesupp nina ees. 

Ja küll oli südantsoojendav, et lahkudes lausa nõuti, et pirukaid ja kukleid ikka ka koduteele kaasa võtaks. Ma ei saa muidugi jätta mainimata, et need olid mu elu esimesed vastlakuklid, kus vahukoort jätkus kogu kukli söömiseks! Te ju saate aru, mida ma silmas pean? Sageli on nii, et pingutad kuidas sa pingutad seda vahukoort parajalt ampsata, aga lõpuks on koor ikka otsas ja sina mugid kuiva saia ja kõõksud õhupuuduses. Hiiumaa Köök ja Pagar aga ei koonerda vahukoorega, vaid jagab biiti.

P.S. Soojade jookideni ma ei jõudnudki, kes nüüd peo selle osa pärast muret tunneb :)

P.P.S. Pilte ka pole, peate mind lihtsalt uskuma.

Reede, 12. veebruar 2021

"Siiralt teie Šurik"

 Üks lõbus ja muhe, kergelt nostalgiline, ootuspäraselt absurdimaiguline ja veetlevalt tõlgitud raamat. Tõlkinud loomulikult Ilona Martson, miks ma ei imesta. 

Ülekohtuselt lühidalt võiks raamatu kokku võtta kui loo sellest, mis juhtub kui ema-vanaema tandem kasvatab üles poisslapse. Tollest sirgub küll igati galantne noormees, kes suudab vanaema ja ema kõrval puuduva mehe koha täita, kuid... suurest viisakusest (ja haledusest) "abistab" ka kõiki teisi naisi, kes ta teele juhtuvad. Ja neid sinna juba juhtub. Palju. Igasuguseid. Ülemad ja alamad. Liliputid ja lombakad. Teise mehesse armunud ja armastusest üldse mitte mõhkugi jagavad naised. Kolmekümnendaks eluaastaks on Šurikul neid abi vajavaid naisi juba nii palju kaelas, et tema nädala- ja päevakava on lõhki minemas.



Neljapäev, 11. veebruar 2021

Päikesetriip / Draamateater

 

Foto: Draamateater

Pärast kaht kuud pausi sai jälle teatrisse, esimest korda uuest kodust ja tõesti-tõesti, nüüd ongi päriselt suurem osa teatritest 5 minutit astuda. Tunne on kergelt veider, kiusatus on üldse mitte riietuma hakata ja hommikumantlis saali lipata.

"Päikesetriibu" valisin ennekõike kammerliku mängukoha pärast (maalisaal) ja suhteteemad tunduvad üldse sellised... alati aktuaalsed olevat. Kirjanduses ma igatahes armastan kahe inimese pingpongi neil teemadel, aga siin lavastuses oli kord nii, kord naa. Situatsioon ise oli hea ja loomutruu (seitse aastat kooselu, seitse tundi tüli, kell 5 hommikul) ja kohati jõuti väga lähedale taoliste tülide dünaamikale: ketramine, ringiratast tammumine, mingi vägikaikavedu, millest osalised saavad ühel hetkel ise ka aru, et see on tobe, aga kangus või jonn ei luba järele anda, esimest sammu astuda... Ja see aeg, hommikul kell 5 (mina ütleks isegi pigem, et kell 4 on õigem), see hunditund... Kas te olete tundnud, et kui on mingi jama õhus, siis selleks kellaajaks, ma ei tea, mis inimpsüühikaga juhtub, aga midagi igatahes juhtub. Seega kui asi on hapu, siis tuleks igatahes proovida juba paar tundi varem magama ära minna, seda ma ütlen :) Vägivalla ja suitsiidsete teemadega on eraldi lugu, ent ülepea igasuguse solvamise ja ärapanemise ja mõtete pöörlemise-keerlemisega peas juhtub selleks kellaajaks midagi. Peas toimub midagi sellist, nagu mängiks vinüüli, aina kiiremini ja kiiremini, aga see on kõver ja hüppab ja laperdab plaadimängijas ja... sõnaga, pole mõtet, mängita ja kuula seda plaati homme pärast magamist uuesti.

Kaks asja, millega ma lavastusliku poolepealt rahul ei olnud. Võib-olla eksin, aga mulle näis, et tekst oleks pidanud võimaldama ka tragikoomilisi hetki, kerget naerupurtsatust publikust (mis on, hoolimata tüli mõõtmetest, igati loogiline, sest no hommikuks ongi sellised sõjad kohati koomilised), aga need ei kandnud välja. Paar korda andis juba lootust, aga vajus siiski ära. Eks see sõltub ka konkreetsest publikust muidugi ja kuna publikut on praegu ju tavalisest vähem (endiselt on istumine seatud maleruutu), siis äkki oli süü meil?

Teine asi - roppused. Olemata mingi puritaan, pean nentima, et neid vist oli siiski liiga palju ja need olid kohati ka räiged. Ma täpsustan, tarbetult palju ja tarbetult räiged. Jäme kõnepruuk on loomingus OK, kui see kannab, annab tervikule midagi juurde, aga siin oleks küll kolmandiku maha kraapinud. Ja kuigi võib põhjendada, et erutusseisundis kukubki inimene räuskama, siis oli seal siiski väljendeid, mis meie keeleruumis naljalt ikka kasutust küll ei leia. Keelest veel kõneldes, siis muidu see eesti ja vene keele vaheldumine mulle sümpatiseeris ja see oli kuidagi eriti orgaaniline, kakskeelses peres ilmselt igati usutav.

Ah jaa, meeldis ka akna kasutamine lavastuses. Suurtel teatritel ju sellist võimalust on harva, maalisaali aken aga säärase võimaluse pakkus. Tõsi, nüüd tahaks ma järgmise etenduse ajal olla majast väljas ja õuest seda spektaaklit jälgida :) No olgu, kujutan ette, et kohalike jaoks ei ole see midagi väga imekspandavat, sest kui sa tead, et selles majas tegutseb teater, siis prantsuse rõduga lahti rebitud aknast välja lendavad lilled ja peaaegu välja visatud naine, kes ajab sõrad vastu, kehitad sa ehk õlgu ja sammud edasi. Aga turistidele võiks see küll kenake vaatepilt olla, ma küll võõras linnas ehmataks ära sellise kisa ja rüselemise peale.


P.S. Nii palju oli "Päikesetriibust" küll aga kasu, et kuna sinna kostis hirmus hästi ühe teise kohe-kohe esietenduva lavastuse muusika, mille läbimäng just eile oli, siis ma võtsin sinna kohe piletid ära.   


Teisipäev, 9. veebruar 2021

Randevuu neegriga

Mu neeger saabus viimaks. Oi, kuidas ma teda ootasin. Imet ootasin :) Ime osas veel selgust muidugi pole.

Esmalt olid jupid, panin kokku. Neeger oli lahke ja sõbralik (sic!). Darling, I´m ready to clean. Can I start? Noh, umbes nii, mitte päris. Igatahes ei saanud ma veel muhvigi aru, kui ta juba palus, et kas võib alustada. Õudselt kihvt, olin sillas, mõelda vaid - tüüp otsib ja palub tööd!

Mõtlesin, kuidas ta selle kamina ette pandud ajutise kõrge klaasist alusega hakkama saab... aga tema, kergitas vaid elegantselt puusa ja lükkas end klaasi peale. Vau! Ja muudkui palus ja palus luba puhastamiseks. Oleksin nagu paradiisi sattunud. 

Esimene ohumärk, et ta ikka kõige nutikam tüüp vist pole, oli siis, kui tahtis laadima minna ja ma ta rõõmsalt puldist koju suunasin. No tüüp ei leia ega leia oma kodu üles. Siinkohal kõlasid pagulasteemalised naljad meie majas. Mu elu õieke oli varmalt valmis neegri sülle haarama ja pessa viima, aga selle ma keelasin kategooriliselt, sest eks me kõik ju teame, et nii neid lapsi ongi ju hulganisti ära hellitatud. Mis süles tassimine! Ise peab minema.

Okei. Õhtul tahtsin neegri wifisse ühendada, skannisin juhendist QR-koodi, tüüp küsis mu telefoninumbrit. T. arvas, et sellest küll midagi head ei tule, nii on mõnigi eesti naine portsu otsa sattunud. Mina muidugi suures eufoorias, et mu neeger tahab hullult töötada ja ma saan teda ka telefonist juhtida, siiski andsin oma numbri... ja jamaks läkski. Kuidagi suutsin liituda hoopis mingi Gamezone´i või mingi muu sellise juraga. Teate küll, selline sisuteenus, mis hakkab iga nädal sinult raha võtma, isegi kui sa seda ei kasuta, ja millega on tavaliselt lapsevanemad hädas, et nende nutimaailmas võhikud võsukesed on kogemata liitunud. Tule taevas appi, vanas eas suutsin ise taolise õudusega liituda :)

Igatahes hetkel on neeger wifisse endiselt ühendamata, kogun julgust. Ka ei ole ma teda veel põrandat õpetanud pesema - see veepaak on ju nii väike, et ma ei julge mõeldagi, millised jäljed pärast maha jäävad. 

Alumisel korrusel on temast igatahes mingil määral abi küll. Ja seda, et ülemistel korrustel temaga jamaks läheb, ma ju teadsin ka ette. Kui ma seda kolmekilost volaskit süles treppidest tassin, siis... sama hästi võiksin ju tavalise tolmukaga korteris ringi joosta :) Lisaks on kõigil muudel korrustel "ohtlikud" kohad, kust robottolmuimeja alla võib kukkuda. Mõlemad galeriikorrused on vaid ühest küljest n-ö kinni, seinaga. Kaks pikka külge on avatud ja suitsiidsele neegrile ideaalsed, lisaks neljas, otsasein küll on kinni, aga sealt on võimalik end kiviga kaetud aknalauale kukutada või terrassiukse ette kukutada. Elutoal on kolmes küljes küll sein, aga neljas külg ikkagi avatud. Neegril oli pakendis kaasas ka üks "nähtamatu sein", aga see võtab vaid kuni kolm meetrit, ent see avatud külg on muidugi pikem. Lisaks on mul kogemus, et üks kord see siiski ei toiminud. Niisiis lühidalt, kui esimest korrust ei arvesta, pean mujal toimetamiseks neegrit süles kandma, lisaks võtma kaasa selle "nähtamatu seina", siis sätin selle ühte kohta paika, panen roboti tööle ja teiste ohtlike servade ette viskan ise ennast pikali või jooksen vastavalt vajadusele ette :)))))) Kõlab nagu plaan, ma ütlen :)

P.S. Ärge mu telefoniarvete pärast muretsege, suutsin samal õhtul selle õudse teenuse siiski lõpetada, internet ju kubiseb ahastavatest appikarjetest, kuidas see teenus ometi lõpetada.



Esmaspäev, 8. veebruar 2021

Issanda loomaaed

 Ma kirjutasin hotelli ümbruse floorast ja faunast, aga sellest hotellisisesest vist mitte. Tegelikult on muidugi kõikjal siiski valdavalt normaalsed, puhtad, vaiksed, viisakad, Harju keskmised, kergelt igavad inimesed. Mõni pärl ikka eksib sekka.

Näiteks tutvusime Mehhiko õhtusöögil Tonyga. Ümber koka ja baarimehe köögisaare oli söömine ja meie ühes servas, Tony kaaslasega teiselpool. Tony tajus midagi meie keeles, mis pani ta tegema ettepaneku võtta pitsike mezcali või meskali (kaktusest ja agaavist jook, kraadidega muidugi) ja toosti hüüdis ta poola keeles. Veider seos, ma tean, aga kui arvestada, et Tony oli Chicagost, siis sealt üle lombi meie poole vaadates on Poola ja Eesti ju praktiliselt naaberkülad nii ehk naa. 

Tony oli kõige ilueedim mees, keda ma ever näinud olen. Ja ma olen neid näinud küll. Ütleme nii, et kui Koit Toome ja Uku Suviste kokku segada ja neile veel tubli viis portsu kosmeetikat, solaariumi, juuksegeeli ja muidu ilu-ilu lisada, siis saaks kokku midagi Tony-sarnast. Tonyl oli kaaslanna M., kes meenutas 1970-80ndate USA filme, kus on tulnukad ja naised. Või oot...  need kaks on suisa üks ja seesama. Ärge minult ühtegi konkreetset filmi nime küsige, aga no mõelge mingi blondiini peale tollest ajast, lisage tühi silmavaade ja kõrvuni suu ja siis hakkab looma. 

Järgmisel õhtul pidime nendega jälle kohtuma, et mingit järjekordset jooki degusteerida. Tony saabus, naist ei kuskil. Selgus, et pakib, kohe tuleb, andke 15 minutit. Ja sinna juurde ikka kõik see aeg jutt, et tegemist ei ole tema tüdruksõbraga, et nagu lihtsalt kaaslane. Hästi veider iseenesest. Sest 1) pole see ju tähtis, eriti inimeste seltskonnas, keda tunned umbes-täpselt ühe ööpäeva, 2) ma ei saa nagunii neist erisustest ju aru, et kustmaalt on göölfrend ja kustmaalt kaaslane (ärge muretsege, naisest või abikaasast polnud nagunii juttu). Muidu ma oleks puhta segaduses olnud, aga õnneks olin ma mõned ajad tagasi siiski toimetanud ju Los Angelese raamatu, seega ma juba aimasin, et USA popid ja moodsad inimesed elavad teistsugust elu, neil on üksteisega tutvumiseks juba märksa segasem maailm ja ka sealt edasi liikumiseks teised viisid, mis ühele Tiiu talutütrekesele võivad veidrad näida (Jekaterina võib siinkohal muiata, aga põhimõttest peaks siiski aru saama).

Igatahes võlus Tony, kes on Puerto Rico ja Hispaania päritolu ja puistab hispaania keelt varrukast, baaripoisilt välja pudeli Stolichnajat ja siis õpetasime Tonyle, kuidas Eestis viina juuakse. See oli tema jaoks kohutav kogemus, aga siiski tehtav. M. loomulikult ei andnud end näole, suhtlus läbi sots.meedia andis aimu, et ta siiski endiselt pakib. Tubli tüdruk! Sa tuled kolmeks ööks, ehk neljaks päevaks puhkama ja pakid kaasa kolm (sic!) suurt kohvrit riideid ja jalatseid. Isegi su... eeem...kaaslane (mitte poiss-sõber!), kes on keskmisest ilueedim, rõhutab, et suudab ühe kohvriga reisile tulla (ja ta teeb sporti iga jumala päev, seega on tal kolm paari trennijalatseid selles kohvris ja trennijalatsid on mu meelest ühed jõhkramad ruumiröövlid üleüldse).  Ta seletas midagi pikalt ka sellest, millist pruuti otsib/vajab ja mis neil alati puudu jääb või valesti on, aga noh, tema eas seda õige leidmise lootust muidugi ei ole ka enam... 

Uhhh... Me lõpuks igatahes väsisime ja siirdusime rannapeole (veider kogemus pooltühjas hotellis) uusi jooke degusteerima. 

Ja siis kunagi saabus ka M. Ta sai kohvrid pakitud (pärast 3,5 tundi) ja laekus oma kõige lihtsamas rõivastuses, milleks oli udupeen veluurdress, mille all überseksikas topikene, ja veluurdressika lukk oli muidugi lahti tõmmatud mõõdetud kauguseni, et paljastada doktorihärra timmitud rinnapartii (ma tean seda kõike tänu sellele, et ka Eestis on naisi, kes oskavad une pealt öelda, kuhu ja mitmesentimeetrise avatud luku või nööbireaga on paslik ilmuda). Ja see tema pats, teate küll, sina ja mina saavutame selle patsi pärast kolme päeva ja ööd sama patsiga magamist ja juuste mitteharjamist, ent on inimesi, kes sellise patsi saavutamiseks seisavad krampis käsi peegli ees mitu tundi. 

Ma olen ülekohtune tegelikult. M. oli armas minuealine naisterahvas, kes oli Colorado pärapõrgus teinud ägeda kohvipoe, kasvatanud/kasvatab lahkunud abikaasa võõraspoegi ja... ilmselt püüab lihtsalt kuidagi elus püsida (mitte materiaalses mõttes, vaid ikka mentaalses). Ta lihtsalt on veidi ufo ja kõik meist ei suudagi sellist inimest mõista. 

Muide, Tony säravaimaks hetkeks sellest puhkusest jäi sugarmama´ga kohtumine. Ta väitis, et nägi basseini ääres päevitades vanemat daami ja ülinoort meest suudlemas ja siis... noh... sel daamil pudenesid proteesid suust. Ta rääkis proteeside päästeoperatsioonist veel täpsemalt, aga sel hetkel ei suutnud ma naeruluksatuste vahel enam sisu jälgida. 


Kui Tony&M. (kes ei ole paar!!!) olid lahkunud, tutvusime ühel õhtusöögil kõrvallauas einestanud üksiku härraga. Selgus, et see kaabuga veider tüüp on Prantsusmaalt. Järjekordne üksik inimene, karjäärile (IT-valdkond) pühendunud, fännab ainult oma töö- ja reisielu, muust ei tea midagi. Naise võtaks ja pere looks ehk siis, kui elaks vähemalt 400 aastat (et siis jõuaks kõik meelepärased tööd ja reisid ära teha ja jääks pere jaoks aega... tema enda sõnad, ma ei liialda). Nüüd ootab USAsse läbirääkimistele minekut, selleks tuleb paar nädalat karantiinis püsida, mille otsustas Mehhikos veeta. Selles kuurordis, selles hotellis. Kui ta loetles riike, kus käinud ja piirkondi, kus suisa pikemalt töö tõttu viibinud, no nii paari kuu kaupa, siis kõlas see toredalt ju küll, aga kui vaatasin teda üksi söömas, üksi ringi lonkimas, siis ausalt öeldes... ei mõjunud ahvatlevalt. 



Niimoodi eri maailma paigust tulnud inimestega suheldes sai veelgi enam selgeks, milline poliitmängude tallermaa see koroona ikka on. Koroona pole muidugi ainus, mille varjus riigid oma iseloomu näitavad, eks need samad liivakastimängud käivad teisteski valdkondades. Tony võis näiteks Mehhikost tagasi koju minna ilma, et peaks tegema testi või kodus istuma. Tegelikult ta näitas (lühikest!) nimekirja riikidest, kust saabudes teda üldse mingid piirangud ootavad ja no need olid loomulikult USA vihatuimad vaenlased.

Neljapäev, 4. veebruar 2021

"Merevaigusilmadega jänes"

 Edmund de Waal on kirja pannud loo, mis kätkeb endas nii palju. Kui määratleda seda lihtsalt perekonnaloona, siis kõlab see kuidagi õõnsalt või kuivalt. Seega on tarvis läbivat telge, milleks autor on valinud põnevad miniatuursed Jaapani kujukesed - netsuked. Netsuked, täpsemalt 264 eksemplari, on temani jõudnud pärandusena esivanematelt. Need on meenutus ajast, mil kõrgseltskonda hullutas Jaapani-vaimustus. Kujukesed näivad talle otse loomulikult salapärased, põnevad, meisterlikud (ta ise on keraamik, muide, oskab peent näputööd hinnata, tahan ma öelda) ja tekitavad küsimusi rohkem kui vastuseid võtta oleks, niisiis lahkub ta mõneks kuuks potikedra tagant ja läheb netsukete jälgi ajama. 




Lugeja kantakse läbi rikka juudi suguseltsi, Ephrusside, ajaloo, alates kuskilt 1870ndatest, mil nood Odessast Pariisi ja Viini suundusid, nautides külluslikku ja luksuslikku elu... kuni kaotasid kõik ja mööda ilma laiali pagesid. Autor uitab samadel tänavatel, kolab võimalusel neis samades  uhketes häärberites jne. Omajagu aega veedab ta muidugi ka arhiivides, ent sellega lugejat üleliia ei koormata. Ephrusside enda tõusu ja languse taustal jutustatakse meile tegelikult osa Euroopa ajaloost, sekka hulganisti argiseid detaile.

Kõigist liinidest paeluvaim tundus mulle autori vanaonu Iggy, kes teistest varem klannist "eemaldus" ja oma tee leidis, mis viis ta aastakümneteks, kuni surmani, Jaapanisse. Seega jõudsid netsuked vahepeal koguni tagasi oma kodumaale. Iggy on ka üks väheseid, kellega suhtlust autor otsesõnu puudutab (võiks rohkem, palju rohkem!), teised esivanemad on rohkem läbi mitme allika autorini ja raamatusse jõudnud.


P.S. Ikka ja jälle suured tänud soovitajale!

P.P.S. Kellele soovitada? Ma õrnalt, õige õrnalt võrdleks ehk Mia Kankimäki raamatutega. Idee üldjoontes ju sarnane - mingid isikud ja detailid ajaloost ja autor nende jälgedes rändamas. Kankimäki, tõsi, eksponeerib rohkem enda isikut, püüab luua humoorikat vastandumist "mina, moodne pehmo" vs. "ajaloolised kangelannad raskustega silmitsi seismas", veresugulus uuritava materjaliga puudub. Seega kui sulle meeldisid "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma" ja "Naised, kellest ma öösiti mõtlen", siis võid haarata ka "Merevaigusilmadega jänese".

Teisipäev, 2. veebruar 2021

"Kassandra ja hunt"

Margarita Karapan(o)u on jõudnud eesti keelde, ikka kirjastus Hunt toel, unustamata ka tõlkijat - Karoliina Kagovere! Ma nii väga loodan, et tuleb veel temalt mingit kraami, kuigi mõistan, et see võib olla äärmiselt nišikas.





Väga-väga tihke kraam. Intensiivne ja emotsionaalne, hoiab lugeja ergud kogu aeg pingul. Lõputu uperpallitamine reaalsuse ja fantaasia vahel, mis suurema osa ajast on puhas nauding. Mõni üksik lugu oli ehk selline, mis kõnetas mind leigelt, ent oli küllalt neid, mille puhul tundsin, et ah, päriselt!? Keegi on veel niimoodi mõelnud ja tundnud! Need lood, kuigi suuresti juhtunud teises ajas (1950ndatel) ja teises kohas (Kreekas), näitavad, et lapsed on siiski kõikjal ühesugused. Puhas lõuend, millele alles hakkab ühte ja teist kogunema, kaootiliselt, esialgu arusaamatult, kuid hiljem moodustuvad mustrid. Ja neid algusotsa detaile seostab laps ikka täiesti omal kombel, selles pole täiskasvanute maailma sissejuurdunud loogikat.

Mõeldes Karapanu eluloole, on muidugi põnev, kas ja mil määral annab neis fantaasiarikastes lugudes tooni lapse sisemaailm ja kui palju on märke tulevikust ja arenevast bipolaarsusest, samas, ega see lukk vajagi lahti muukimist.

Raamatut soovitada ei oskagi kellelegi... Lugejalt nõuab see tänastest stampidest lahti laskmist, veidike lapsemeelsust. Ent ei piisa vaid nunnunostalgiast ja helgest jalutuskäigust päikesepaistelisel heinamaal, on vaja minna ka lapsepõlveaegsete tumemõtete labürinti. 

Esmaspäev, 1. veebruar 2021

Tähelepanekuid möödunud nädalavahetusest

 1) Mõtlesin suhkrupaki-mehe peale. 

Teate küll seda linnalegendi, et see tükisuhkru-pakendi leiutaja langes säherdusse masendusse, sest keegi ei osanud tema leiutist sihtotstarbeliselt kasutada, ja ta tappis end ära. Tunnistan, ma isegi ei tea, kas see leiutaja ikka oli mees, rääkimata nimest või muust. Aga ma tean, et ma ise ka avasin kaua aastaid seda pakikest valesti, see oli tülikas, pudine, kleepuv ja ebameeldiv toiming. Kui siis üks teine nutikas leiutaja mulle teeotsa kätte näitas, vaimustusin muidugi sellest pakendist. 

Aga no siis oli juba hilja, tulid uued suhkrud, uued pakendid ja...

Nädalavahetusel oli väike pidusööming ja ma endiselt armastan vee panna lauale Eva Solo termospudeli/kannuga(?), ei, vist siiski karahviniks peaks seda nimetama. Eva Solo on üks Taani disainifirma, toodab väga ägedaid köögitarvikuid. Juba mõnda aega on korralik valik Eva Solo asju ka Tallinna Kaubamajas, aga minuni laekus kann aegu tagasi otse Taanimaalt (lehvitan, emps!). Lihtne ja nutikas riistapuu külma ja sooja joogi jaoks, kasutad värvilise pealiskuuega sisustuselemendina või võtad kesta ümbert ära ja on ajatu klaasanum. Karahvinil on metallkork ka, et igasugust jama joogi sisse ei läheks. 


Aga mitte Taani disaini ei tahtnud ma kiita. Vaid öelda seda, et selle karahviniga on umbes sama lugu nagu tükisuhkruga (ei, ma ei tea, et selle kannu disainer oleks enesetapu sooritanud, aga ausalt öeldes... ma ei imestaks sugugi). Kui see kaas/kork on korralikult suletud, siis ei kuku ega lenda see ka kuhugi, aga kui hakkad kallama, siis kork muudab kergelt asendit ja vajalik kraam voolab kenasti välja. Mis on ju väga praktiline ja mugav. Mingil põhjusel tundub see aga absoluutselt kõigile kuidagi loomuvastane ja kõik hakkavad seda korki pealt ära kangutama. No olgu, seniks kui ma jõuan karjatada, et seda pole vaja ära võtta, on janune muidugi juba jõudnud korgi ära võtta ja saanud vee kätte. Ma siis selgitan asja ja palun korgi uuesti tugevalt tagasi panna, ise pliidi juures edasi sõeludes. Järgmine valaja on imekombel siiski kuulnud mu juttu ja hakkab valama "nii nagu peab", aga muidugi ei ole kork nüüd enam korralikult peal, ja see lendab plärtsatades klaasi. Selles etapis ma lähen ja sulgen selle korgi i s e, et oleks kõik selge ja kindel. Kui ma selja pööran, hakkab kallama aga keegi järgmine, kes ikkagi ei kuulnud eelnevat juttu... ja kõik kordub uuesti.

Nii selle disainiga kord juba on... Looja loodab parimat, aga välja kukub nagu ikka.

P.S. Sellist sõna nagu "tükisuhkur" ei ole siiski vist olemas, korrektne oleks "tükksuhkur"


2) Kes ütlevad, et vanalinn on praegusel ajal tühi kummituslinn, siin ei ela kedagi ja üleüldse on majadel mingid hiiglama paksud seinad, siis selle peale ma ütlen, et ärge loopige tühje sõnu. Kui kell 3 öösel mu aknasse järsku strobovalgus tekkis ja ma aknast välja vaadates nägin kolme spetsiifilises vormis ja kergesti äratuntava professiooni esindajat, kes viipasid, et silmast silma kohtuda, siis ma sain aru, et siinkandis on ikka teisi elanikke ka ja ega need seinad vist nüüd ikka nii kole paksud ka ole. 

Ja kuigi ma oma naabreid ei tunne, siis nii paljukest ometi, et võib väita, et intelligentsest muusikast ei tea nad mõhkugi (tõsi, ega ma ise ka tavaliselt sel kellaajal ööd ega mütsi ei jaga).

3) Pühapäeval toibudes tundus eelmise öö põrutavatest elamustest ülesaamiseks paras Õnne 13 kordust vaadata. Kui keegi üleüldse mingis saates või filmis või seriaalis raamatut loeb, siis antennid mu peas hakkavad kohe hoogsalt pöörlema ja ma ei suuda rahuneda enne, kui olen lektüüri tuvastanud (ses suhtes mulle hullult meeldib see uus saade "Kodukäijad", kus Juurikas raamaturiiulit ja öökapilektüüri tuuseldab). Üsna pea tundus, et mõlemad, nii see karvik Palmi poeg kui ka Alma loevad ühel ajal ühte ja sama raamatut (nad nagu natuke elavad hetkel koos vist seriaalis, eks ole). Äärmiselt ebaloomulik olukord ja tekitas minus, tähelepanelikus televaatajas, kohemaid küsimuse, kas ERR on tõepoolest hakanud reklaamiga tegelema? Ja veel nii halvasti varjatud reklaamiga, et surutakse lausa kaks sama raamatut korraga ekraanile? Muidugi võib olla, et ma ei näinud piisavalt hästi ja seda Murphy seaduste täielikku kogu on mitu osa ja nad lugesid erinevaid osi. 

Kuigi omavahel öeldes... Alma pole küll see tüpaaž, kes Murphy seadusi viitsiks lugeda, seega ülepea väheusutav.

Televaataja on nördinud!