Neljapäev, 18. veebruar 2021

"Ma naeran, et ma nutan"

 



Kertu Jukkum (lisaks sellele, et käib õudses jääaugus ja teeb muid jõledusi, isegi valmistub vist suusamaratoniks, millisest mõttest mul juba sees keerama hakkab) on võrreldes eelmise raamatuga kõvasti paremaks muutunud. Eelmise raamatu "Minu unistuste seiklus Ladina-Ameerikas" puhul ma kurtsin, et riigid ja linnad tuhisesid lugejal silmist mööda ja pidepunkti, midagi eristuvat, kas tegelaste või lugude näol, oli raske leida, väljaarvatud see A-tähega mäe otsas käik muidugi. Aga seekord, palun väga - olemas! Kuigi ka Santiago de Compostela palverännutee on selline, kus asulad vahelduvad, pikalt kusagil ei peatuta, läbivate tegelaste galerii on napp - tänu koroonapoisile tavalisest veelgi napim -, ent siiski ei tekita see lugejas segadust.

Sest on olemas need pisikesed pärlid. Munk, kel on Alzheimer ja kes seetõttu on minetanud tavapärased mungakombed. Mummulised bokserid. Mõned veidrikud albergue-pidajad, kes koroonapaanikas teibivad ühisköögi tavaari kinni ja muid trikke teevad jms. 

No ja muidugi pilvepiiril jalgu kõlgutav Mammi, kes vääriks suisa omaette raamatut. Jah, kui millegi üle nuriseda raamatu puhul, siis Mammit oleks võinud rohkem sisse panna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar