Eesti Vabariigi seitsmendal sünnipäeval meenutab Elisabeth van den Bosch-de Jongh Eesti sünniga seotud mõtteid ja tõdeb oma kirjas Hollandi sugulastele:
"Sellele ei ole me kunagi mõelnud, elasime siin suure Vene riigi all. See, et eestlased unistasid olla iseseisev rahvas nagu soomlased, ei tulnud meile kunagi pähe. Puutusime tegelikult eestlastega väga vähe kokku, meie suhtlusringkonnaks olid baltlased ja ametnikud, venelastest ohvitserid, eestlased olid teenijad. Seda, et nende seas on haritlasi, intellektuaale, kes tahtsid neile kultuuri toonud baltlaste ülemvõimust vabaneda, ei olnud me kunagi märganud."
Aga tagasi 1925. aastasse tulles, jutustab Bep värskemaid uudiseid. Tollel aastal on Eestimaa sünnipäeval oodata riigivisiidile Läti presidenti.
"Tulemuseks on see, et 24nda hommikul oli linn täies lipuehtes, mõned majad olid koguni vanikutega ehitud ja kauplused olid akendele seadnud mõlema rahva värvides sobivad väljapanekud. Väiksemad linnad ei tahtnud pealinnale alla jääda ja läksid sõbralikkuse näitamise õhinas koguni niikaugele, et ei võimaldanud vaesele presidendile öörahu. Dorpatis ajasid oma musikaalseid andeid demonstreerida tahtvad puhkpilliorkestrid ta juba kell kuus hommikul magamisvaguni voodist jalule.
...
Kell 10.25 veeres Revali raudteejaama sisse, ma oleksin peaaegu kirjutanud "kuninglik rong". Jaam on pärast 1. detsembri tulistamist kenasti üles vuntsitud, pärjad, vanikud ja lipud mõjusid uue valge lubjakihi taustal hästi, kuulipildujatule augud on ära silutud, ja koidest ülearu puremata suur punane vaip täitis üle üheksa aasta jälle oma ülesannet, viis perroonilt läbi ooteruumi jaama trepiastmeid pidi jaamaplatsil ootava autoni - 1916. aastal tegi samal vaibal kõigi venelaste tsaar siia oma esimese visiidi."
Raamatust endast kirjutasin hiljuti siin. Ja endiselt soovitan soojalt lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar