Pidu

 Eile avati kohalik kultuurihooaeg. Traditsiooniline üritus, mil vaadatakse korraks tagasi möödunud hooajale ja tegemistele ning tunnustatakse tublimaid. Pidu käib külakorda üle saare ringi, enamasti esinevad taidlusrühmad ja koolilapsed jne. Üks aasta, siis vist toimus pidu Kõrgessaares (jube kaugel siitnurgast võttes) oli suisa Laura kohale toodud. 

Kuna ma tean, et siinsete lugejate hulgas on neid, kes pelgalt sõna "pidu" kuuldes üle kere värisema ja vappuma hakkavad, siis ma ütlen igaks juhuks juurde, et pidu toimus õues, Orjaku sadamas nimelt. Pakane praksus ja isegi koroonapoisid pagesid kohkunult Saaremaa poole. Tavapäraseid esinejaid ei olnud, see-eest näidati meile suurelt ekraanilt lõbus-kelmikaid tegelasi (moel või teisel Hiiumaaga seotud) omapoolsete etteastetega, nemad kuulutasid ka eelmise aasta tublimad välja. 

Mõtlesin küll, et kui muidu ka soojas toas on igav ekraanilt kellegi laulu-tantsu-luuletust vaadata-kuulata, et mis siis veel õues külmas saama hakkab...Riietusega läksin ka orki, sest mu tähelepanu koondus kutsel fraasile "soojad joogid", millest erutusin sedavõrd, et edasi ei vaevunud lugemagi :) Tõsi, see omakorda viis mõtted sellele, et mingi põhjus peab ju siis olema nende manustamiseks, aga kaugemale ma oma mõttega ei jõudnud. Õnneks tegin siiski kodunt lahkudes ebahariliku otsuse ja vedasin jalga pikad püksid (neid läks ka kohe tarvis, sest meie pittu minek oleks äärepealt värava taga ka lõppenud, kui ma poleks just ennastsalgavalt autot hangest välja lükkama asunud. Auto on minust oluliselt kõrgem, nii et see võis külarahvale kena pilt olla küll :)))

Alavainu oli endiselt stiilipuhas, nimelt andis just tema liikuvate piltide aegu mingi aparaat otsad. Korraldaja (minu tore naabrieit) rääkis, et ka Avet filmimas käies kulus mitu päeva ja mitu katset, et see asi purki saada. Ave oli kinnitanud, et tema läheduses juhtuvatki tehnikaga sedamoodi, ükskord olevat isegi lennujaam kõige täiega rikki läinud. Kärdla oma siis. Õnneks sai peagi kõik korda, sest meil on saarel üks mees, kes oskab kõike.

Pidu jääb meelde veel ka ses suhtes, et... ajasid juttu inimestega, keda ära ei tundnud. Mõne käest sai küll otse küsitud, et kes sa oled, mõne panime pärast kahe mehega kokku, aga mõni jäigi saladuseks. Asi polnud ju ainult maskides, vaid ka paksudes ja võimalikult paljut kehapinda katvates üleriietes ja ka pimeduses. Ja kui polnud maski ees, siis oli vastlakukkel näos või hernesupp nina ees. 

Ja küll oli südantsoojendav, et lahkudes lausa nõuti, et pirukaid ja kukleid ikka ka koduteele kaasa võtaks. Ma ei saa muidugi jätta mainimata, et need olid mu elu esimesed vastlakuklid, kus vahukoort jätkus kogu kukli söömiseks! Te ju saate aru, mida ma silmas pean? Sageli on nii, et pingutad kuidas sa pingutad seda vahukoort parajalt ampsata, aga lõpuks on koor ikka otsas ja sina mugid kuiva saia ja kõõksud õhupuuduses. Hiiumaa Köök ja Pagar aga ei koonerda vahukoorega, vaid jagab biiti.

P.S. Soojade jookideni ma ei jõudnudki, kes nüüd peo selle osa pärast muret tunneb :)

P.P.S. Pilte ka pole, peate mind lihtsalt uskuma.