Päikesetriip / Draamateater

 

Foto: Draamateater

Pärast kaht kuud pausi sai jälle teatrisse, esimest korda uuest kodust ja tõesti-tõesti, nüüd ongi päriselt suurem osa teatritest 5 minutit astuda. Tunne on kergelt veider, kiusatus on üldse mitte riietuma hakata ja hommikumantlis saali lipata.

"Päikesetriibu" valisin ennekõike kammerliku mängukoha pärast (maalisaal) ja suhteteemad tunduvad üldse sellised... alati aktuaalsed olevat. Kirjanduses ma igatahes armastan kahe inimese pingpongi neil teemadel, aga siin lavastuses oli kord nii, kord naa. Situatsioon ise oli hea ja loomutruu (seitse aastat kooselu, seitse tundi tüli, kell 5 hommikul) ja kohati jõuti väga lähedale taoliste tülide dünaamikale: ketramine, ringiratast tammumine, mingi vägikaikavedu, millest osalised saavad ühel hetkel ise ka aru, et see on tobe, aga kangus või jonn ei luba järele anda, esimest sammu astuda... Ja see aeg, hommikul kell 5 (mina ütleks isegi pigem, et kell 4 on õigem), see hunditund... Kas te olete tundnud, et kui on mingi jama õhus, siis selleks kellaajaks, ma ei tea, mis inimpsüühikaga juhtub, aga midagi igatahes juhtub. Seega kui asi on hapu, siis tuleks igatahes proovida juba paar tundi varem magama ära minna, seda ma ütlen :) Vägivalla ja suitsiidsete teemadega on eraldi lugu, ent ülepea igasuguse solvamise ja ärapanemise ja mõtete pöörlemise-keerlemisega peas juhtub selleks kellaajaks midagi. Peas toimub midagi sellist, nagu mängiks vinüüli, aina kiiremini ja kiiremini, aga see on kõver ja hüppab ja laperdab plaadimängijas ja... sõnaga, pole mõtet, mängita ja kuula seda plaati homme pärast magamist uuesti.

Kaks asja, millega ma lavastusliku poolepealt rahul ei olnud. Võib-olla eksin, aga mulle näis, et tekst oleks pidanud võimaldama ka tragikoomilisi hetki, kerget naerupurtsatust publikust (mis on, hoolimata tüli mõõtmetest, igati loogiline, sest no hommikuks ongi sellised sõjad kohati koomilised), aga need ei kandnud välja. Paar korda andis juba lootust, aga vajus siiski ära. Eks see sõltub ka konkreetsest publikust muidugi ja kuna publikut on praegu ju tavalisest vähem (endiselt on istumine seatud maleruutu), siis äkki oli süü meil?

Teine asi - roppused. Olemata mingi puritaan, pean nentima, et neid vist oli siiski liiga palju ja need olid kohati ka räiged. Ma täpsustan, tarbetult palju ja tarbetult räiged. Jäme kõnepruuk on loomingus OK, kui see kannab, annab tervikule midagi juurde, aga siin oleks küll kolmandiku maha kraapinud. Ja kuigi võib põhjendada, et erutusseisundis kukubki inimene räuskama, siis oli seal siiski väljendeid, mis meie keeleruumis naljalt ikka kasutust küll ei leia. Keelest veel kõneldes, siis muidu see eesti ja vene keele vaheldumine mulle sümpatiseeris ja see oli kuidagi eriti orgaaniline, kakskeelses peres ilmselt igati usutav.

Ah jaa, meeldis ka akna kasutamine lavastuses. Suurtel teatritel ju sellist võimalust on harva, maalisaali aken aga säärase võimaluse pakkus. Tõsi, nüüd tahaks ma järgmise etenduse ajal olla majast väljas ja õuest seda spektaaklit jälgida :) No olgu, kujutan ette, et kohalike jaoks ei ole see midagi väga imekspandavat, sest kui sa tead, et selles majas tegutseb teater, siis prantsuse rõduga lahti rebitud aknast välja lendavad lilled ja peaaegu välja visatud naine, kes ajab sõrad vastu, kehitad sa ehk õlgu ja sammud edasi. Aga turistidele võiks see küll kenake vaatepilt olla, ma küll võõras linnas ehmataks ära sellise kisa ja rüselemise peale.

P.S. Nii palju oli "Päikesetriibust" küll aga kasu, et kuna sinna kostis hirmus hästi ühe teise kohe-kohe esietenduva lavastuse muusika, mille läbimäng just eile oli, siis ma võtsin sinna kohe piletid ära.