Tähelepanekuid möödunud nädalavahetusest

 1) Mõtlesin suhkrupaki-mehe peale. 

Teate küll seda linnalegendi, et see tükisuhkru-pakendi leiutaja langes säherdusse masendusse, sest keegi ei osanud tema leiutist sihtotstarbeliselt kasutada, ja ta tappis end ära. Tunnistan, ma isegi ei tea, kas see leiutaja ikka oli mees, rääkimata nimest või muust. Aga ma tean, et ma ise ka avasin kaua aastaid seda pakikest valesti, see oli tülikas, pudine, kleepuv ja ebameeldiv toiming. Kui siis üks teine nutikas leiutaja mulle teeotsa kätte näitas, vaimustusin muidugi sellest pakendist. 

Aga no siis oli juba hilja, tulid uued suhkrud, uued pakendid ja...

Nädalavahetusel oli väike pidusööming ja ma endiselt armastan vee panna lauale Eva Solo termospudeli/kannuga(?), ei, vist siiski karahviniks peaks seda nimetama. Eva Solo on üks Taani disainifirma, toodab väga ägedaid köögitarvikuid. Juba mõnda aega on korralik valik Eva Solo asju ka Tallinna Kaubamajas, aga minuni laekus kann aegu tagasi otse Taanimaalt (lehvitan, emps!). Lihtne ja nutikas riistapuu külma ja sooja joogi jaoks, kasutad värvilise pealiskuuega sisustuselemendina või võtad kesta ümbert ära ja on ajatu klaasanum. Karahvinil on metallkork ka, et igasugust jama joogi sisse ei läheks. 

Aga mitte Taani disaini ei tahtnud ma kiita. Vaid öelda seda, et selle karahviniga on umbes sama lugu nagu tükisuhkruga (ei, ma ei tea, et selle kannu disainer oleks enesetapu sooritanud, aga ausalt öeldes... ma ei imestaks sugugi). Kui see kaas/kork on korralikult suletud, siis ei kuku ega lenda see ka kuhugi, aga kui hakkad kallama, siis kork muudab kergelt asendit ja vajalik kraam voolab kenasti välja. Mis on ju väga praktiline ja mugav. Mingil põhjusel tundub see aga absoluutselt kõigile kuidagi loomuvastane ja kõik hakkavad seda korki pealt ära kangutama. No olgu, seniks kui ma jõuan karjatada, et seda pole vaja ära võtta, on janune muidugi juba jõudnud korgi ära võtta ja saanud vee kätte. Ma siis selgitan asja ja palun korgi uuesti tugevalt tagasi panna, ise pliidi juures edasi sõeludes. Järgmine valaja on imekombel siiski kuulnud mu juttu ja hakkab valama "nii nagu peab", aga muidugi ei ole kork nüüd enam korralikult peal, ja see lendab plärtsatades klaasi. Selles etapis ma lähen ja sulgen selle korgi i s e, et oleks kõik selge ja kindel. Kui ma selja pööran, hakkab kallama aga keegi järgmine, kes ikkagi ei kuulnud eelnevat juttu... ja kõik kordub uuesti.

Nii selle disainiga kord juba on... Looja loodab parimat, aga välja kukub nagu ikka.

P.S. Sellist sõna nagu "tükisuhkur" ei ole siiski vist olemas, korrektne oleks "tükksuhkur"

2) Kes ütlevad, et vanalinn on praegusel ajal tühi kummituslinn, siin ei ela kedagi ja üleüldse on majadel mingid hiiglama paksud seinad, siis selle peale ma ütlen, et ärge loopige tühje sõnu. Kui kell 3 öösel mu aknasse järsku strobovalgus tekkis ja ma aknast välja vaadates nägin kolme spetsiifilises vormis ja kergesti äratuntava professiooni esindajat, kes viipasid, et silmast silma kohtuda, siis ma sain aru, et siinkandis on ikka teisi elanikke ka ja ega need seinad vist nüüd ikka nii kole paksud ka ole. 

Ja kuigi ma oma naabreid ei tunne, siis nii paljukest ometi, et võib väita, et intelligentsest muusikast ei tea nad mõhkugi (tõsi, ega ma ise ka tavaliselt sel kellaajal ööd ega mütsi ei jaga).

3) Pühapäeval toibudes tundus eelmise öö põrutavatest elamustest ülesaamiseks paras Õnne 13 kordust vaadata. Kui keegi üleüldse mingis saates või filmis või seriaalis raamatut loeb, siis antennid mu peas hakkavad kohe hoogsalt pöörlema ja ma ei suuda rahuneda enne, kui olen lektüüri tuvastanud (ses suhtes mulle hullult meeldib see uus saade "Kodukäijad", kus Juurikas raamaturiiulit ja öökapilektüüri tuuseldab). Üsna pea tundus, et mõlemad, nii see karvik Palmi poeg kui ka Alma loevad ühel ajal ühte ja sama raamatut (nad nagu natuke elavad hetkel koos vist seriaalis, eks ole). Äärmiselt ebaloomulik olukord ja tekitas minus, tähelepanelikus televaatajas, kohemaid küsimuse, kas ERR on tõepoolest hakanud reklaamiga tegelema? Ja veel nii halvasti varjatud reklaamiga, et surutakse lausa kaks sama raamatut korraga ekraanile? Muidugi võib olla, et ma ei näinud piisavalt hästi ja seda Murphy seaduste täielikku kogu on mitu osa ja nad lugesid erinevaid osi. 

Kuigi omavahel öeldes... Alma pole küll see tüpaaž, kes Murphy seadusi viitsiks lugeda, seega ülepea väheusutav.

Televaataja on nördinud!