Sally Rooney selge ja puhas käekiri mulle meeldib. Ta läheb justkui konkreetset teed mööda, siht silme ees, tehes lühikesi ja täpseid kõrvalepõikeid oma tegelaste siseilma. Kaks peamist tegelast, Marianne ja Connell, koolikaaslased väikelinnas, on sedavõrd erinevad, et ei peaks mingilgi moel omavahel suhestuma (njaa, klassiühiskonna toimemehhanismid näikse Rooneyle meeldivat). Üks on inetu, veider ja ebapopulaarne (aga jõukast perest!), teine on ilus ja kaaslaste seas populaarne (aga vaene!). Juhtumisi käib vaese ent ägeda tegelase ema rikkama juures koristajaks. Sellised detailid, keskkooli lõpuklassis ilmselgelt eluliselt tähtsad. Hiljem tuleb eliitülikool, uued kambad, teised teemad ja mõneti seltsielu rollid vahetuvad.
See on põhimõtteliselt lava. Ja sellel laval hakkab hargnema üks pikk ja ilus ja karamelliselt mõrkjas ja magus armastuslugu. Mõnusalt nüansirikas ja absoluutselt kaugel roosamannast, oma korralike keerdkäikudega.
Ja mis peamine, ole sa ühest või teisest peret pärit, oma kivid ja kännud leiad sa niikuinii üles. Nende vältimiseks ei anta sündides kaasa garantiikirja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar