Margarita Karapan(o)u on jõudnud eesti keelde, ikka kirjastus Hunt toel, unustamata ka tõlkijat - Karoliina Kagovere! Ma nii väga loodan, et tuleb veel temalt mingit kraami, kuigi mõistan, et see võib olla äärmiselt nišikas.
Väga-väga tihke kraam. Intensiivne ja emotsionaalne, hoiab lugeja ergud kogu aeg pingul. Lõputu uperpallitamine reaalsuse ja fantaasia vahel, mis suurema osa ajast on puhas nauding. Mõni üksik lugu oli ehk selline, mis kõnetas mind leigelt, ent oli küllalt neid, mille puhul tundsin, et ah, päriselt!? Keegi on veel niimoodi mõelnud ja tundnud! Need lood, kuigi suuresti juhtunud teises ajas (1950ndatel) ja teises kohas (Kreekas), näitavad, et lapsed on siiski kõikjal ühesugused. Puhas lõuend, millele alles hakkab ühte ja teist kogunema, kaootiliselt, esialgu arusaamatult, kuid hiljem moodustuvad mustrid. Ja neid algusotsa detaile seostab laps ikka täiesti omal kombel, selles pole täiskasvanute maailma sissejuurdunud loogikat.
Mõeldes Karapanu eluloole, on muidugi põnev, kas ja mil määral annab neis fantaasiarikastes lugudes tooni lapse sisemaailm ja kui palju on märke tulevikust ja arenevast bipolaarsusest, samas, ega see lukk vajagi lahti muukimist.
Raamatut soovitada ei oskagi kellelegi... Lugejalt nõuab see tänastest stampidest lahti laskmist, veidike lapsemeelsust. Ent ei piisa vaid nunnunostalgiast ja helgest jalutuskäigust päikesepaistelisel heinamaal, on vaja minna ka lapsepõlveaegsete tumemõtete labürinti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar