Esmaspäev, 22. veebruar 2021

Siit ja sealt

"Kõik need südamesopid" 

Francoise Saganilt mäletan ma kõige paremini raamatut "Kurbus kummaline tunne". Mingi erilise meeleoluga ja kriipiv. Kusjuures see oli vist tal verinoorelt kirjutatud ja suisa esimene romaan. "Kõik need südamesopid" on aga viimane, no kohe päris viimane, leitud üldse pärast tema surma ja väidetavalt korralikult lõpetamatagi (või poolikult säilinud), midagi sellist.

Esimestel lehekülgedel ei saanud hästi vedama, oli nagu mingi segadus, et kuhu suunda see lugu nüüd pöörama hakkab. Tegelikult on lõpuks siiski pigem nagu mõõdukalt muhe ja stiilne koomusk. Millestki justkui kinni ei ole hakata, kui praegu meenutada, aga samas pooleli ka jätta ei tahtnud ja lugemist ei kahetse.

Kuidagi filmilik ja ladus. Pigem meeldis.



"Eestimaa suvepäikeses. 1928. aasta Eesti läbi taanlase silmade"

Ma vist pole siiski päris õige sihtgrupp. Reisikiri on kirjutatud omal ajal, et seda väikest rahvakildu taanlastele lähemale tuua ja kuna järgnevate aastakümnete jooksul oli Taanimaal ikka näruselt vähe trükiseid Eesti kohta (need vähesedki kallutatud teadagi kuhu suunda), siis oli seesinane kirjatükk muidugi suure kaaluga. 

Aga kuna siin on ülekaalus detailid ja faktid, no nagu ikka üht võrdlemisi tundmatut maanurka tutvustama hakates, siis ei ole sedasorti teave just kõige huvitavam lugeda. Kirjeldusi teel nähtu kohta, mõtteid ja arutelusid on kahjuks napilt. 

Küllap on see see müstiline miski, mis ühel kirjutajal on ja teisel mitte. Sattusin seda ju lugema üsna kõrvuti selle hollandlanna kirjadega, vahe on nagu öö ja päev. 



"Meie taluelu. Memme nõuanded"

Epp Petrone ja Väike Myy on (pikkadel pimedatel sügisõhutel?) hakanud teineteisele kirju saatma, ilmaasju arutama ja muidu nõu küsima. Nõu küsib rohkem siiski Epp, kel maaelu-kogemust veidi vähem ja eluaastaid niisamuti.  

Ja maal neid küsimusi juba tekib, selles pole kahtlustki. Igal teemal. Kuidas valmivad Väikse Myy eriti maitsvad supid? Millised hoidised kipuvad kõigepealt otsa saama? Mida metsas teha? Ja siis veel need töömeestejutud, või elu ilma peremeheta ja elektrita. Laste töökasvatus. 

Mulle meeldis Epu vannilugu:

"Näiteks muinasjuttu selle tare vannist võiksin alustada kümne aasta tagusest ajast. Kuidas asusin siia, toonasesse suvekoju, unistama-plaanima vannituba ja kuidas see saigi ehitatud, raha toona jagus… Ja kuidas siis selgus, et raha rahaks, aga vett meie kaevus ei jagu, nii et vannituba kasutada ei saagi… Ja kuidas sai kaubeldud naabertaluga nende puurkaevu jagamises, mitu aastat… Ja kuidas ma lõpuks tegin ise vallale puurkaevutoetuse taotluse, kuidas ootasin ja konkureerisin… Ja lõpuks saingi vee, muidugi läbi seikluste ja viperuste… Ja kuidas siis selgus, et aastaid tagasi valminud ja vett oodanud vannitoas on ehitusvead… Ja kuidas otsustasin ümberehituse ja korraliku vanni kasuks… Ja kuidas vannijalad jäid postimüügist saatmata ja kuidas selgus, et neid polegi enam kusagil saadaval… Ja kuidas ma linnas ringi sõitsin ja ühest poest lõpuks leti alt need õnnetud mitteametlikud vannijalad välja kauplesin… Ja kuidas maal selgus, et need vannijalad olid ikkagi vale mudeli omad... Ja kuidas ma järgmisel nädalal need linnas ringi vahetasin… Ja kuidas saabus taas torumees, kes oli nii palju kordi käinud, et hakkasime juba sõbraks saama... ja kuidas selgus, et mingi ühendus siiski ei toimi ja käisin uuesti linnas mingit uut osa ostmas, ja siis… Voilà, tehtud!"

Ja Väikese Myy meenutus:

"Olen kuulnud, et meie maja algsel omanikul oli suur tünn keset kasvuhoonet, selle veerel papi siis kükitas, piibutobi suus, jälgides möödakäijaid. Hiljem rändas tünni sisu kasvuhoone mulda. Külarahvas pööras ikka nina õudusega kõrvale, kui neile seal kasvanud priskeid tomateid pakuti."



"Viies laps" Doris Lessing

Palju vastakaid tundeid tekitanud lugemine. Kohati, eriti algusots, mõjub naiivselt. Samas teatud eluetappidel oleme tahes või tahtmata seda kõik, nii et ehk see ei olegi autoril nii väga vale lähenemine. Ja siis tuleb see viies. Ja järsku on kõik teistmoodi. Võib-olla Lessingil ei olnudki mingit varjatud tagamõtet ja ta tahtiski näidata elu erilise lapsega, mida see teeb emaga ja lapsevanemate omavahelise suhtega... ei tea. Mina hakkasin muidugi kohe peidetud tagamõtet otsima. Mu meelest on tänasel päeval juba päris palju naisi, kes tunnevad sarnaseid tundeid igasuguse, ka kehtivate normide kohaselt tavalise lapsega. Seega tegin oma muganduse loost ja emadusest :)

Mõni lehekülg on veel lugeda, seega loodan põnevat raamatu lõppu.

Raamat ise on nii kapsas, et pildistama ei hakka. Ikkagi 1995. aasta väljalase, kohutav köide ja kiri ka haleda-heledavõitu.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar