Reisimisest

Ma olen ammu oodanud, et keegi suu lahti teeks ja natukenegi räägiks asjast ka. Elu läheb tegelikult edasi. Selles suhtes on Aivo Takise jutt Vikerraadios küll kümnesse. 

Vaatan juba pikemat aega, et on tõepoolest justkui kaks paralleelset maailma. On üks osa, kelle elu põhimõtteliselt seisab või toimub miinimumprogrammil. Jah, mõnel juhul on see kindlasti ka põhjendatud. Kõrges eas või kehvema tervisega tegelased on end ikka viiruste hooajal hoolikamalt hoidnud. Iga poodi minek on kui lahingusse astumine, lihtsatest ja meeldivatest rõõmudest ollakse äralõigatud. Ja siis on teine maailm, kes elab ikka endistviisi edasi. Natuke ehk on tülikam, aga saab hakkama (no vahel pead kuhugi sattudes mantlikrae suu ette tirima (nagu see aitaks midagi).

Tegelikult ei tahtnud ma nii üldiselt hakata heietama (seda ei teinud ka Takis), jutt on ikka reisimisest, eks ole. Takis ütleb kõva häälega välja selle, et... no jah, reisitakse. Vähem kui varasematel talvedel, aga ikkagi reisitakse. Aga kuna sellest eriti ei räägita (uus tabu, tundub), siis jääb mulje, et kõik värisevad juba siis, kui peavad Viljandist Tallinnasse sõidu ette võtma, lennujaama poole vaatamine võib juba iseenesest nakkav olla. Pühadeks julgeb palmi alla minna hinnanguliselt 4000-5000 inimest.

Me otsustasime siin ka üks päev, et kuigi sügisel oli muudel põhjustel kiire, siis oma tavapärase jaanuarireisi teeme ära. Ja kui hakkasin asja uurima, selgus, et see polegi kuigi suur asi. Teised teevad samamoodi. Tõsi, sihtkoha valikul on inimestel erinevad kriteeriumid. Näiteks minu jaoks ei oleks probleem olla sihtkohariigis isolatsioonis (ma lähengi valgust ja soojust otsima, ennekõike, kultuuritripid võivad vajadusel ka paar aastat oodata). Veelgi vähem on mulle probleemiks tagasi tulles isolatsioonis olla, nagunii on mu talvised tööd kõik üle interneti. Kõige hullem on ikkagi see sukavarras ja verised klimbid :) Aga õnneks on aina rohkem ka riike, kuhu minnes ei pea ennast surkida laskma.

Lennud, muide, on seekord isegi natuke paremate ümberistumistega kui varasematel aegadel. Kuigi jah, olen aru saanud, et mõnda kohta lendamine on tüütum kui varem (näiteks Dubai lend venib uuel ajal päris pikaks). Mis on teisiti kui enne? Ilmselt kindlustus. Varem oleme kenasti hakkama saanud Swedbanki krediitkaardiga lisanduva kindlustusega (kehtib ka pereliikmetele). Seekord tuli siiski paar tundi teemale kulutada ja veidi toru otsas rippuda, et leida see just see pakkuja, kes ka igasuguse koroonasegadusega mingil määral on valmis tegelema. Öömaja ilmselt paneme ka ikka enne lendu lukku, mitte ei jäta kohapeale üllatuseks. Ja vist ei vaheta öömaja reisi jooksul - tuleb teha üks ja õige valik. No ja siis esimest korda lähen ja ostan mõned ühekordsed maskid vist ka.

Ja mis peamine, oleme valmis üllatusteks, nagu näiteks see, et ei saagi reisile :)

Uudiseid teatririndelt

 "Lendav hollandlane" Estonias lendas muidugi kõrgelt. Ikkagi Ain Anger ja Aile Asszonyi, vägev ja võimas. Mõned lavakujunduslikud elemendid olid ikka mõnusad küll (jalgrattad, pildi seest välja hüppamised jms). No ja siis need kohustuslikud "tänapäevased" elemendid, nagu nt maski ette lohistamine või see topakas kerstilik küünarnukid-kokku-tervitamine.

Muide, etenduse alguses ei paluta teil enam telefoni p ä r i s välja lülitada, aga lihtsalt hääletuks panna. No et ikka teie HOIA äpp toimiks ja töötaks (kes selle üldse endale tõmmanud on???).  Istumine, muide, on veider. Kohti muudetud pole, tundub, samas on vahepeal mitu inimest kõrvuti, siis jälle mitu kohta tühjad. Suvaliselt. Kus on loogika, ei tea.

Eile käisin Salmes Linnateatri "Õed" vaatamas. Mu esimese rea piletist sai viimane rida. Vahet pole, seal on hea nähtavus ja veel maleruutu istuma pandud, pole probleemi.

Sünge, masendav, ängistav, peavalu tekitav. Kuhugi põgeneda ka pole. Karjuvad, poolteist tundi jutti. Välja arvatud loo "What a wonderful world" mingi uusversioon, kus õed tantsivad. Esialgu erinevas rütmis, aga siis see vaikselt loksub samasse rütmi. Korraks leiavad karjumiste vahepeal  tee teineteiseni. 

Kõik tänapäeva popid teemad on ühte patta pandud, selline peavoolu värk.

Nörritused

- Kui sa lähed juuksurisse, olles eelnevalt ära hirmutatud kodukal olevast ähvardusest maski kanda, teed seda püüdlikult kahe värvimise ajal (vastavalt ka kahe pesemise jooksul), keratiinihoolduse ajal, koguni lõikuse ja föönitamise ajal ja siis... selgub, et poleks üldse pidanudki. Ma alguses küsisin (vist liiga läbi lillede) küll juuksurilt, et kas s e e segab, aga nagu siis pärast kolme tundi selgus, talle tundus, et ma ise pean oluliseks maski kanda ja ta siis ka oli vastutulelik ja väitis, et ei sega :)  

- Kui sa oled tundide kaupa loksunud Eesti teise otsa ja tagasi, kakerdanud libedatel Tartu tänavatel ja ka bussikast otsustad trammi asemel jalgsi tulla, sest noh... ikkagi Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil..." on postikapis ootamas... ja siis vaatab vastu selline pilt. Vähe ei aja närvi ("ära mine närvi, ära mine na...")

- Kui näed poes allahinnatud piparkoogitainast, mis on küll gluteenivaba, aga mõtled olla popp ja noortepärane ning ikkagi osta. Esiteks, näed sa faking (jah, ma tean, et see niigi kole sõna mõjub sellise kirjapildiga imelikult ja ma isegi ei tea, kas see on jälle mingi uus reegel, aga viimasel ajal mitmes raamatus on just sellist kirjapilti kasutatud, ma siis ka, eks ole) vaeva, et üleüldse seda tainast rullida. Kui saad selle lõpuks rullitud ja kujud vormitud, siis ei saa neid tööpinnalt kätte. Pooled inglikesed on selleks hetkeks kõverikud, rapitud, retsitud ja muidu puudega. Tunnistan, et ma niigi olin eelnevalt jahu alla pannud, aga no ma panin siis nüüd topeltportsu jahu, nisujahu, ma rõhutan. Seega gluteenivabadest piparkookidest said lõpuks eriti gluteenirikkad piparkoogid. 

Maitsest ma parem ei räägi. Riisijahu (nagu ka mandlijahu) on ikka nii vastiku maitsega, et ei kannatagi süüa. Ma püüdsin küll ohtra glasuuriga riisijahu maitset peita ja eelnevalt ei kuulutanud välja ka neid "tervislikke" piparkooke, aga noh, kolm korda võite arvata, kas ma suutsin rahva ära petta :)

Kindlasti on siin viimastel päevadel veel neid nörritavaid asjaolusid esinenud, aga ega minu pea ka prügikast ole.

Lühidalt

 "Tagamaa" Martin Algus

Ei olnud seekord minu jaoks. Kõik lood ju korralikud ja puha, aga... no meenutas neid raamatuid, mis lapsena raamaturiiulis olid ja kus kirjeldati ja kirjeldati, aga kuhugi nagu välja ei jõutud. Ma ei tea, milles asi, sest samas looduslüürikat loen ju meelsasti, aga jah, siinsetes lugudes ei kõnetanud, pigem suisa häiris. 

"Sinuga ühes palatis" Alisa Verde

Autor on siis vist 2017. aasta "Selgeltnägijate tuleproovi" võitja, kui ma ei eksi. Aga ei see ole mingi nõiaraamat, vaid... jah, mis see siis on? Haiglaelu kaleidoskoop? Eeldan, et tõsieluline, kuigi väga pikalt sel teemal ei peatuta, miks Alisa vahepeal oma katusealusega nelja seina vahel tegelema peab (kes on tema instat jälginud ajaloo vältel, see ilmselt saab paljuski aru). Põhimõtteliselt vaatleb ta mõningaid põnevamaid palati- ja osakonnakaaslasi. Peab siiski nentima, et tal on hea silm. Lood on lühikesed ja annavad omanäolise pildi igast üksikust karakterist. 

Üllatavalt hea tekst, ilmselt osa au kuulub ka tõlkijale.

Singapur

 

Durianikomm põske ja lugema! Tegelikult on need kommid vist Kuala Lumpurist ja juba vanaks läinud, aga ma säilitan neid seni, kuni sealt karbist enam haisu ei tule.

Raamat nagu sõit Ameerika mägedel. Esimene kolmandik ei saanud ehk kohe vedama (kaldus olema üldsõnaline, veidi häirisid klišeelikud hüüdlaused, kiskus ka kiidulauluks kätte, liislassilikku teravat huumorit nappis) ja pärast ei saanud enam pidama (järsku olid olemas nii teravus kui särtsakus). Kui lugeja ette laotati see reaalselt pöörane argielu, siis ma alles hakkasin mõnust ruigama. Sest seda, et Singapur on veider, ma teadsin. Aga k u i veider, seda vist mitte... Lisaks, et osa neist veidrustest on päris mõistlikud sealjuures :) Või et keegi neist asjust üldse söandab rääkida. Liis Lass ütleb välja nii mõnedki tõsiasjad, mida me teame Euroopa Liidus või EV-s valesti olevat, aga millest rääkimist juba jupimat aega heaks tooniks ei peeta:

"Kui immigrantide kuriteod on humanitaarse abistamise tagajärg, siis on see valesti korraldatud humanitaarabi. See on riikide surm."

---

"Kepihoope ja vanglakaristust jagatakse ka nende firmade ja asutuste juhtidele, mis vastutavad otseselt või kaudselt illegaalsete immigrantide riiki toomise või nende tööle võtmise eest!"

---

"Tahan nautida oma perega narko- ja relvavaba riiki, kus pedofiilid ja narkomaanid kas hukatakse või pannakse eluks ajaks kinni, selle asemel et paadunud kurjategijaid rehabiliteerida või küsida neilt, et oi, kullake, miks sa sellise vale otsuse tegid, räägime sellest kõigi mugavustega vaimuhaiglas."

Ja need siin on vaid vähesed näited, autor räägib tegelikult paljudel teemadel väga õiget juttu. 

Tõsi, sama palju asju kui on Singapuris hästi, on seal ka mäda. Vähemasti üksikisiku poolt vaadatuna. Täielik ahistamine, ma ütlen :) Kinnisvara ja auto soetamise süsteemiga ei ole ma absoluutselt nõus. Samas saan ma aru, et kui ei oleks seda kohutavat kontrollimajandust ja karmi suhtumist, siis poleks ka korda... kõike head siin ilmas ikka korraga ei saa. Ah jaa, singapurlastel on kohustus käia kohalikus koolis. Ei mingit eputamist rahvusvaheliste koolidega, et siis pärast riigipoolsete hüvede kasutamist kodumaalt jalga lasta (rahvusvahelises koolis patriootlikke kodanikke naljalt ei kasvata, loogiline). 

Aga aitab nüüd Singapurist, võtame ette autori personaalküsimuse. Lõpuks ometi saame "Minu..."-sarjas lugeda ka ilusast, rikkast ja külluslikust elust! (Kõlab nii nagu lugeja saaks ometi korraks puhata abirahadest elavatest boheemlastest, masendunud töörügajatest, joodikutest ja teistest sarjas kirjutavatest toredatest tegelastest...) Autor elab otse vee ääres, tal on katuseterrass ja -bassein, kus kasvõi alasti ringi patseerida. Siinkohal võiks ju mõelda, et kah asi, Mael/Reelikal on Soonlepas umbes samamoodi või paremgi veel, aga ma tuletan meelde, et siin on vahe selles, et see pagana Singapur on väiksem kui Hiiumaa ja seal elab mingisugune 6 miljonit tüüpi - mis privaatsusest me räägime! Peale selle on Singapuris keelatud kodus alasti ringi kakerdada, kui on oht, et see aknast teistele võib paista. Nii et privaatsusel Hiiumaal ja privaatsusel Singapuris on vaks vahet.

Edasi. Liis Lassil on teenija. Ei-ei, see pole selline kord-nädalas-4h-koristaja nagu Eestis perekooli kägudel kombeks, vaid nagu päris koduabiline. Kes elabki kohapeal, koristab ja kokkab,  triigib-viigib sokidki ära, kasib lapse tagumikku ja saab koguni kartulisalati valmistamisega hakkama. Käod on nüüdseks juba näost rohelised, aga las ma siiski jätkan - Lass sünnitab oma lapsed sel moel nagu ise tahab ja siis, kui tema tahab (või noh... peaaegu siis). Neid asju on veelgi, aga neist võite siiski ise raamatust lugeda. 

P.S. Minu Singapuri kogemus oli teadupärast õudus kuubis, aga ma kinnitan, et Liis Lassi "Minu Singapur" on oluliselt helgem ja rõõmsam. Sel nädalal võttis ta üle Petrone Prindi insta-konto, seega võite ise veenduda - tema piltidel vihma ei saja ja giiditädisid ta infarkti äärele ka ei vii.

 

Selliste vaadete pärast ma Soonleppa lähengi. Ja kõik need päevad ei astu toastki välja. Lihtsalt kõigun oma kiiktoolis ja vaatan ja vaatan ja vaatan. Mere ääres, muide, enam käi...mis tast ikka vahti. Hakkan vist hiidlaseks muutuma. 

Linnas olles vaatan ka aknast välja. Vahel. Vaatepilt on teine. Nüüd võeti meie uulitsas suurem osa puid ka maha, nii et ma näen nüüd k õ i k e, arvestage sellega, seltsimehed vastasmajast.

"Pahupidi"

 

"Pahupidi" Demi Moore

Täitsa põnev, kas ta päriselt ise kirjutas selle... Mulle meeldis see võrdlemisi lakooniline ja tempokas stiil. Pikka juttu ja heietamist ei olnud, asi oli selge, lihtne ja konkreetne. Sündmused, faktid, mõne lausega analüüs, ja edasi! 

Nojah, kui su elu on olnud sedavõrd pöörane ralli Ameerika mägedel, siis polegi mingi ilulemist ja tilu-lilu sõnadega pööritamist vaja, vaid täiskäigul asja tuumani! Hull elu, ma ütlen. Oli kõike. Segaseid vanemaid. Mis vanemaid, isa osas saabus selgus alles puberteedieas. Kupeldajast ema. Vägistamised. Kokaiin. Söömishäired. Oma keha vihkamine. Ületreenitus. Kolm tütart. Musterperekond (Bruce Willis, kõlab kui nali...) Alkohol. Enesepiitsutamine. Kabala. Noor abikaas. Täiesti hullumeelne elu. 

Lugeda oli põnev ja huvitav, käest panna ei suutnud. Piilumine klantspildi taha. Kokkupõrge karmi reaalsusega.

Raamatud, mille kohta palju pole öelda...

 "La Gomera tsükkel" Andres Ottenson

Üldse mitte halvasti kirjutatud, vastupidi, ent liiga napp - kõigest 48 lehekülge. Ma ei ole isegi hetkel kindel, et sellise lehekülgede arvu korral on tegemist raamatuga. Aga no ega vorm olegi ju tähtis, ikka sisu. Selline paar ampsu Gomerat seega.

"Nõks-22" Joseph Heller

Ei istunud mulle see stiil. Natuke nagu poolearuliste dialoog (ilmselt pidi see endast kujutama vaimukat stiilivõtet, aga minu juhmivõitu aju ei tahtnud seda vastu võtta).

"Vana peeru veerud" Charles Bukowski

Bukowski-periood oli mul mõne aasta eest (vist) ära. No kuulge, ma võtsin Bukowski kaasa isegi mesinädalatele Mauritiusele :) Seekord aga ei läinud tekst enam jooksma.

See muidugi ei tähenda, et ma uue sarja "Bibliotheca Potatoris" kohemaid kõrvale heidaks, oh ei, "Joodiku raamatukogu" sarja teine raamat on mul juba (kujuteldaval) öökapil ootel. 

"Tallinnville"

 

Foto: Siim Vahur

Kirjanduses on meil hetkel moodi läinud lühilugude kogumikud, pean silmas, omavahel kergelt seotud lood. VAT Teatri "Tallinnville" kasutab sama võtet siis teatrilaval. Mulle iseenesest sobib, mõne jaoks ehk tekib omamoodi hakitus. Tegelikult ärgitas iga lugu üksiti võtteski juba meid arutlema, rääkimata siis kogutervikust. Tervikpildi haaramiseks muidugi kippusid vahepeal osad nimed ja tegelased veidi segamini minema (neli näitlejad kehastasid ju arvestatavat tegelasteplejaadi), aga sellest polnud lugu. 

Oi jah, ma ei hakka siiski neid lugusid lahkama. Lisaks... seekord oli lavastuse tutvustus ikka väga tabav ja täpne, nii et uskuge seda :)

Kellele need lood mõeldud on?

Neile, kellele meeldib must huumor.

Neile, kes on otsinud lüürikat. Või üürikat.

Neile, kes on seigelnud Tinderis.

Neile, kes mõtlevad keskkonnale.

Neile, kes pelgavad, et ei saa endaga hakkama.

Neile, kes kardavad maailmalõppu.

Pereplaneerijatele. Linnaplaneerijatele. IT-entusiastidele.

Kiusajatele ja ohvritele. Poliitikutele ja maailmaparandajatele.

Vanadele ja noortele. Tallinna sõpradele. 

Foto: Siim Vahur

Näitlejad olid ka marudad, no eriline üllataja oli Piret Krumm (teles jääb ta mu jaoks väheusutavaks). Kui meenutan liftistseeni või teda koduses õpetajarollis, kui õpilane teda šantažeerima tuli, tuleb mul lai muie veel praegugi näole :)

Nopitud mõttetera: "su piirid on sulle puuriks" (või umbes niimoodi). Mõnel juhul nii ongi... Mõnes olukorras jällegi on piire tarvis...

Soovitada julgen. 

P.S. Mingi aeg tagasi (ei viitsi otsima hakata ja pole ka nii tähtis) oli kusagil selle lavastuse arvustus ja kommentaariumis leidis keegi (loomulikult anonüümik nagu ikka), et "täielik pask". Mul läks fantaasia kohe sajaga käima, et milline on see teatrikülastaja, kes lavastusele hinnangut andes seesugust kõnepruuki kasutab :)

P.P.S. Hullu aja mälestuste talletamiseks märgin siia üles, et meie algselt esimeses reas olevad istekohad olid ümber mängitud siis teise ritta (esimene rida oli üldse tühjaks jäetud, seega ees siiski kedagi ei istunud). Kui üht mässumeelset abielupaari mitte arvestada, siis kõigil teistel olid maskid ees. 

"Nii muuseas"

 "Nii muuseas" Woody Allen, tõlkinud Eda Ahi

Autobiograafiline elulooraamat, mille võtsin ette puhtalt tõlkija pärast. Ei pidanud kahetsema. 

Tekst on väga woodylik, seega kui suudad tema filme vaadata, siis meeldib sulle raudselt ka raamat. Kui aga tema filmid on pannud su põlglikult nina kirtsutama, pole nüüd õige aeg ja koht raamatut tudeerima hakata. Tekst voolab täpselt samamoodi nagu tema filmidki. Nagu raamatust lugeda võis, siis ei armasta ta filmi tehes läbimänge, katteplaane ega üleüldse pikalt ühe episoodi kallal jännata. Pikk võtteplaan, purgis, edasi järgmise juurde. Eks seepärast ta filmid ongi vahel sellised nagu need on :) No ja raamat on samasugune. Hakkab torust tulema... ja nii tulebki :) Ta küll lõpus väidab, et luges teksti üle, aga ma selles küll kindel ei ole, niisamuti selles, et kas ta toimetajat ka tekstile ligi lasi. Pigem mitte. Tekst voolab ühtlase voona, tehes igasuguseid kõrvalepõikeid, tagasivaateid, tulevikuhüppeid, lisaks ohtralt korduseid. Samas, kui võtta seda läbi woodyliku prisma, siis see ei häiri absoluutselt. Ta lihtsalt ongi selline.

Teksti teeb eriti mõnusaks, et ta on sinna pannud kõik nipid, mille koomikuna alustades omandanud on. Inimesi naerutab ju teiste ebaõnn ja äpardumised. Mida saamatum ja äpum on koomik, seda lõbusam. Ja kindlasti peab koomik enda üle ironiseerima (peamiselt seda ta teebki, teiste üle eriti hambaid ei terita). Kui ta nüüd ei valetanud, siis ta on tõepoolest üks üle mõistuse hull foobik (ruumi sisenemise hirm, tule taevas appi!) ja saamatu inimeseloom ja kuna ta ei hoia ka kõigi nende kiiksude kirjeldamisel värve tagasi, siis on lugejal nalja kui palju. 

Njaa, ja siis on siin veel see teema. Ilmselt kollase meedia jälgijatel on see kõik ammu teada, aga mina päriselt ei olnud kursis nüanssidega, mis Woody Alleni #MeToo kampaaniasse vedasid. No ma ei tea, pole jalgu hoidnud, seega ei tea kaasa rääkida. Tõde on enamasti kusagil vahepeal. 

Mõned stiilinäited:

"Tänapäeva klišeekoomikud tulevad lavale, haaravad statiivilt mikrofoni, et saaksid mööda lava patseerides oma repliike karjuda ja, issand halasta, käia keset lava asetatud tooli või laua juures, millel seisab veepudel, et koomik aeg-ajalt rüübata saaks. Kust need janused koomikud küll välja kargasid? Minu teada pole veel ükski monoloogi esitaja vedelikupuudusest ümber kukkunud. Näitlejad mängivad tundide kaupa Shakespeare´i, ilma et Hamlet või Lear peaks draperii varjus tasahilju vett kaanimas käima. Aga teles võid vabalt näha mõnd naljameest edasi-tagasi marssides teatamas: "Teate, mis mulle närvidele käib - kas te olete kunagi mõnel kuradi Kariibi mere kruiisil käinud? Need on nii kuradi nõmedad, et õudne." Nüüd on tal hädasti vaja kuskilt vett hankida, või muidu leitakse peagi lavalt eest tema kuivanud säilmed, just nagu kõrbest luukere. Samal ajal kui ta oma hirmsat põuda kannatavaid kurgumandleid niisutab, tekib mul alati tahtmine vaadata midagi muud, näiteks oma kella."

(Woody Allen kaasaja koomikutest)

"Otsustasime Soon-Yiga adopteerida, et püüda muuta paremaks kahe orvu elu, kes olid juba maandunud ses tiirlevas vaimuhaiglas."

"Emal oli viis õde, üks näotum kui teine, ema neist kõigist väidetavalt kõige näotum. Ütleme siis nii, et Freudi Oidipuse kompleksi teooria, mille järgi kõik me, mehed, tahame alateadlikult tappa oma isa ja abielluda oma emaga, jookseb minu puhul peaga otse vastu seina."

P.S. Meeldis, et pilte ei olnud, las tekst kõneleb enda eest.